#48 welcome to estonia

postitama ajendas see. mulle see algatus meeldib ja kuigi kontributsioon üksikisikult ei pruugi laineid lüüa, on tervik alati suurem kui üksikute summa! kuna on talv, kasutan ka talvist pilti. aitäh, EAS. visit estonia!

#47 joie de vivre

tere ja head uut aastat. olen saabastelt pühkinud reisitolmu, mis aasta jooksul kogunenud nii neile kui ka minu kuuele ja kaabule. alles on jäänud vaid tarkus ja kogemus, mis maailmast imbund. olen punasest tolmust puhtaks pühkind teksad, mis Austraalia kõrvemaal määrdunud, saabastest välja puistanud Kullaranniku liivakübemed, varrukatest välja raputanud Springbrooki ämblikud ning välja maganud rõõmujoobumisest, mis kogunend Melbourne’i kohvikutes. ei pääse mööda ka vihmavarju kuivakslöömisest, mis Hollandis oma tööd truult teinud on; Rotterdami, Haagi ja Amsterdami vahel reisides vettinud sokid kuivavad juba ammu radiaatoril, kanepilõhn on juustest pestud ning Maastrichti jalgrattakellad ning neid pruukivad Kölni veega lõhnastatud tüdrukute naerukilked kõlavad mu kõrvus endiselt, samal ajal kui Kopenhaageni pidurüü sillerdab jäädavalt silme ees. kõike seda teen ma lumises muinasjutumaailmas Viljandile, Tartule ning Põhja-Eesti rannikule mõeldes, kuhu unustasin tükke oma südamest, et mul oleks alati võimalik nende juurde tagasi tulla. 2009, sa oled võtnud, kuid sa oled ka andnud, sinust saab kunagi rammus peatükk. jää jumalaga!

#46 hopenhagen

paar nädalat tagasi õnnestus mul ära käia Taani Kuningriigis. kõik algas väga impulsiivselt – nimelt, umbes oktroobri alguses mõtlesin ma, et realiseerin oma soovi minna Taani, mida olin tahtnud teha juba tükk aega. nüüd olin sellele küllaltki lähedal ning mõtlesin, et miks mitte. otsisin endale sobiva pakkumise Norwegian Airi kaudu ning pilet mul olemas oligi. see, kelle juures ma seal ööbima ning mida tegema hakkan, jäi pikemaks ajaks lahtiseks, kuni koitis novembri algus ning hakkasin mõtlema, et nüüd oleks mul vaja endale seal ööbimiskoht ka leida. loomulikult üritasin ma vaese tudengina alustada Couchsurfingust ning Orkuti “Eestlased Taanis” kommuunist – asjata. mind üllatas, et CS mind hädast välja ei aidanud. kuid see selleks. lõpuks õnnestus mul endalegi üllatavalt leida asüüli minu leedulannast kursaõe nõo korteris, kes elas seal oma soomlasest poiss-sõbraga :) kui koitis päev minekuks, võtsin varakult jalad alla ja kihutasin amsterdami poole, sest schipholi lennujaamas ootas mind lennuk. rongis nägin kooliõde Sireat; graatsilist, tõmmut verd hollandlannat, kellega rääkisime koolivärkidest aga ka puhkusest ja sellest, et ma peaksin hakkama tõsisemalt raamatu kirjutamise peale mõtlema. amsterdamis ootas mind liis n., minu vana kursaõde, kellega olin eelnevalt kohtumise kokku leppinud, kuna ma polnud teda kaua näinud – temagi õppis juhtumisi hollandis – nimelt amsterdami ülikoolis. mul oli natuke aega enne lendu ning nii ta võttiski mind avasüli vastu; viis mind 200 aastat vanasse kohvikusse, kus rääkisime kooli- ja muidujuttu. mässumeelset arengujuttu, mis oli üle pika aja väga-väga värskendav. lähenes õhtune aeg ning pidin hüppama rongile, et lennujaama minna ja seda ma tegingi. lend möödus mugavalt ning hilisõhtul olingi juba kopenhaagenis kohal. kõik, k.a. ühistransport, toimis laitmatult ning tänu sellele, et olin google mapsist enne uurinud välja, kuidas ma oma võõrustajate juurde saan, leidsin kiirelt oma tee. umbes südaööl olin ma kohal ning parajasti oli neil hiline istumine pooleli koos ühe teise leedu tüdruku ning taani poisiga, kes olid väga muhedad tegelinskid. nendega me rääkisime pikalt lendamisest ja lennujaamadest. tänu sellele diskussioonile viidati mind raamatu “air babylon” suunas, mis on mõnus lugemine – soovitan kõigile, kes tahab teada, missuguse tööstusega ta end lennukisse istudes ikkagi seob. kahjuks pidi minu võõrustajate naispool järgmise päeva varahommikul londonisse lendama, seega saime ainult põgusalt rääkida. nimelt oli tema varakult oma kodumaalt leedust läinud õppima soome, kus oli kohtunud kohaliku noormehega. jah – sama noormees oli minu võõrustajate meespool. tore soome poiss, veidi minust vanem. mõlemad olid õppinud majandust ning poiss töötas nüüd tubakafirmas (sic!) turundajana. muide, ise ei suitseta, kurat, kuidas sihukest tööd üldse teha saab? aga saab. tüdruk otsis taanis tööd parajasti ja see pidi välismaalasele eriti ränk olema, sest kohalikelgi hetkel kitsikus majas kriisi tõttu. taani olid nad kolinud seetõttu, et poisi tööandja peakontor kolis sinna. elamine oli neil väga minimalistlikult ilus ja funktsonaalne, nagu põhjamaale omane:

ma ei tea, kuidas mul vahel ikka nii hästi veab, aga seegi kord oli fantastiline – mulle anti majavõti, jalgratas, taani “lonely planet” (sihuke inforaamat koos kopenhaageni kaardi ja vaatamisväärsustega) ning anti igasugu juhtnööre. poiss töötas terve nädalavahetuse seega ei saanud kaasa lüüa, kuid mina tuulasin kaks päeva mööda linna. kohustuslikud väike merineitsi..

..ja christiania said loomulikult külastatud. kes ei tea, siis viimane on nn vabalinn – linn linna sees – mõningane autonoomia ja suhteliselt vabad kombed. christiania on hipiliikumise relikt – omal ajal, u 30-40 aastat tagasi, võtsid kohalikud üliõpilased christiania rajoonis üle vana sõjaväebaasi (väga tabav iroonilis-poeetiline õiglus minu arust) ning lõid sinna oma kommuuni, kus nad saaks rahus aega viita. nõnda kogunes sinna üle aastate ka samasuguseid teisitimõtlejaid. ühel hetkel muidugi vabameelsus hakkas üle äärte ajama ning tänavale ilmus lisaks kergemale uimastile ka raskekaalumõnuaine, mis pani politsei reide tegema ning tegevuse lõpetama. hetkel on külake lühidalt öeldes mälestus kunagisest hiilgeajast, mida tuletavad meelde igale majaseinale tehtud graffitid, karavanivagunid, mehed istumas ümber põlevate tünnide, sugereerivad sõnumid aiaplankudel ning keskel asuv laat. muide, seal ei tohi pildistada, kuid mõned näpsakad sain võetud.

lisaks sellele tooksin välja veel nyhavni ja christianstadi – kokkuvõtlikult kanaliterajooni, mis kunagi taani kuninga palvel linna rajati – modelleeritud hollandi linnade järgi :)

veel külastasin lihunikeala (metalli-puidutekstuuriline indudstriaalrajoon), maailma pikimat ostutänavat, loomulikult erinevaid sadamaääri ja merekallast.

öine linn koos tuledesäras tivoliga oli kirsiks tordile.

kahju oli mul ainult sellest asjast, et ma ei kohtunud hannesega, kes elab samuti taanis, kuid kopenhaagenist eemal. sekelduste tõttu mobiiltelefoni ja -sidega ei saanud me omavahel ühendust. leppisime kokku, et kohtume hoopis tartus. muide, rääkides tartust – ma lähen nädala pärast koju. pühad tulevad. enne vana-aasta lõppu teen veel väikese kokkuvõtva postituse. olge mõnusad!

#45 vuil gevoelloos engel jongen

Viimase paari nädala sisse on esmaks mahtunud käik Amsterdami. See linn on Hollandi etalon oma kanalite, jalgrataste, äärmusliku tolerantsuse ja kihava kultuurikatlaga. Ühe päeva jooksul on täiesti võimatu ammutada sealt kõike seda, milleks tegelikult peaks kuluma aastaid. Linna on hästi iseloomustanud mu tuttav gepardine: Amsterdam on nagu perfektne armuke – kuigi teame üksteist alles üürikest aega, on tunne, et üheskoos on elatud terve igavik – ja uusi asju on endiselt avastada.

Teiseks suuremaks käiguks võib lugeda möödunud nädalavahetusel toimunud Discover Holland Weekend‘i. Kuigi ma ei ole Hollandis õppijana Erasmuse kaudu, on mul au omada selle rahvusvahelise organisatsiooniga seotud sõpru ning seetõttu ka eksklusiivne ligipääs informatsioonile, mille hulka kuulub ka teave ürituste kohta. Nõnda sain ma mõni aeg tagasi teada, et selline kahepäevane käik on toimumas. Marsruudiks oli märgitud ’s-Hertogenbosch (üks vanimaid linnu Hollandis) – Kinderdijk (üks hollandipärasemaid paiku Hollandis koos oma tuulikuselektsiooniga) – Rotterdam (üks uusima ja modernsema väljanägemisega linnu Hollandis) – Haag (riigivalitsus et al) – Scheveningen (ilusamaid randu Hollandis) – Utrecht (religioosemaid ja rikka kultuuripärandiga linnu Hollandis). Nagu võib arvata, oli liikumist ja tegemist palju. Organisatoorselt oli tegemist äärmiselt, isegi üllatavalt hästi õnnestunud ettevõtmisega – kõik sujus otsekui valatult ning seetõttu tahaksin ma siinkohal ka tänada ESN Maastrichti tiimi meie hoolitsemise eest – meil kõigil oli väga-väga hea :)

Järgmine käik on Copenhagenisse, seega jällekirjutamiseni jõulukuu alguses!

#44 i love techno

ma olin oodanud seda juba küllaltki kaua, veidi rohkem kui aasta. tollal oli tegemist ainult pisikese ideehakatisega, mil tänu põgusale visiidile internetiavarustesse sai eimillestki see miski, mis hakkas eksponentsiaalse kiirusega kasvama. me olime sattunud kiiresti vaimustusse ideest minna Üritusele. suure tähega seepärast, et see oli meie muusikalisele maitsele ühiseks,  üllatavalt suure haardega nimetajaks. eelmisel aastal muidugi ei olnud idee pragmaatilist hakkamist täis, pigem visiooni ja unistust, sest võimalused ei küündinud seda realiseerima. kuid juba siis sai mulda sängitatud otsus – see idee läheb aastaks sahtlisse ning otsime ta üles siis, kui oleme jõudnud ringiga samasse kohta tagasi, ehkki targemana. nõnda investeerisin ma tasa ja targu – olgu, tegelikult üsna impulsiivselt – õigel hetkel juba kuklas vasardanud mõttele, sest sama aeg hakkas lähenema; kätte oli jõudnud karmiinpunane sügis ning üritus ootas ees.

koitis päev, mil ees ootas reis. mitte grandioosne reis, sest kaugus ei olnud ülemäära suur, aga matkamõõtu oli ta sellegipoolest. kiiresti voolas rong tuksudes mööda Euroopa teeartereid, kuni jõudis ühest väikesemast, lümfisõlmesuurusest väikelinnast võib öelda Südame endani, mis asus naaberriigis. vaatamata eeldustele ei olnud see aga minu peatuspaik, sest pidin liikuma sellest transiitpunktist edasi, perifeeriasse, membraaniäärteni, kus asus teine oluline sõlm. sõlm, mis sidus vee maaga. just siin pidi toimuma minu üritus. kohale jõudes oli killuke elevusest minusse juba sisenenud.

mul oli kõht tühi ning mööda värvilsite pinkide ning majade, suletud shokolaadibutiikide, särisevate fritüüridega kiirtoidukioskite ning hämarusse mattuvate keskaegsete tornidega merelinna liikudes leidsin enda jaoks midagi sobivat. armsalt robustne pisike kohake, kust sain seda, mida vaja. mul ei olnud valimiseks eriti aega, seega tegin kiiresti. jaama juurde tagasi tulles olid lõkkele lahvatanud suured sildid, mis illustreerisid seda, kus ma peaksin olema, et oma sihtmärgini jõuda. natukese aja pärast pidi see juhtuma. elevus kasvas veelgi.

trammist väljudes, saadetuna endasuguste laulust, hakkasin ma tajuma kasvavat elektrit õhus. see ei saanud olla ainult ilmastiku ärapööramisest tingitud – hoolimata sellest, et kogunesid vihmapilved, oli tunda midagi erutavat, midagi inimlikku; midagi, mis sünnib ootusest. inimesed olid ammu juba hakanud oma pärisminasid minetama ning asemele tulid laupäevaõhtused, noored energiakulutajad, mis ei kavatsenud töötamisest loobuda enne varahommikut. kütus oli sisse võetud ning ressurssidest puudust ei tulnud. vihm sabistas rahvamasside peale, kuid oma loomulikku jahutavat iseloomu ta seekord välja kanda ei suutnud, sest kollektiivne soojus aurustas selle kiiresti. vaikselt hakkas kogu asi liikuma kriitilise piiri suunas.

ida-euroopa turistid iidsete ravimtaimede otsinguil, millega piipu toppida. lõbusad saksa tudengid, kel haljasvett rohkem kui mõdu, mida lahkesti ka teistele pakuti. hispaania-jamaika jalgpallifänlust meenutavaid kummardustavasid jäljendavad poisid ja tüdrukud, kes kangesti ukse juurde juba kibelesid ning platseebokujulisi kompvekke jagavad kohalikud – kõik nad ootasid vaid üht – sissepääsu avanemist. eelmäng hakkas juba kangesti pimestavaks muutuma ning inimesed sattusid oma impulsside vaka all hoidmisega juba raskutesse.

kui äkki tuli valgus. vaikus. ja hüüe kui ühest suust, mille lõpp juba summutava bassi alla mattus. siit kõik alguse saigi. siis tajusin õige korraks aja peatumist.

kõik see lõpes minu jaoks umbes sama kiiresti kui sai alguse. kiirelt, vihaselt ning räpaselt algav etendus eskaleerus valgus- ja helilainete virrvarri kasvamisega grandiosseks mäeks, mis suure plahvatusega öö kuue all kadus umbes peale kella nelja hommikul. valutavate jäsemete, ähmase pea, sassis juuste ning unepuudusega maadeldes avastasin ma end ühel hetkel taas rongilt, loksumas tasa ja targu oma provintsi poole. “noh, kas tagasi jõudes kuulame natuke tehnot ka või?” kõlas kõrvaltpingilt veel vaevukuuldav Ameerika sarkasm. väikse muigega tukastasin, kuid mitte kauaks, sest päike hakkas juba eredalt silma paistma.

ps. videomaterjali on veelgi.

#43 mmm torengebouw ik hou van jou

ennäe, kuu möödunud. vahepeal käisime Antwerpenis.

kool käib täie auruga; asi on jõudnud isegi juba niikaugele, et pooleteise nädala pärast on esimesed eksamid, mis tähendab seda, et pool siinviibitavast ajast saab läbi. koolikoormus ei ole väga suur; vähemalt mulle tundub, et ma saaks hakkama kenasti ka suurema koormusega. PBL (loe vanemaid postitusi sellest, kuidas siinne õppemeetod töötab) ei ole nii hea, kui alguses võib paista – tutvumisõhtul kohvikus ütles mu hea hollandi sõbranna Ili väga õigesti, et see on teoorias väga hea, kuid töötamine on 50/50 – liiga suur osakaal on sellel, kas satud heasse gruppi või mitte. tema on selles süsteemis juba kindlaid inimtüüpe õppinud nägema; mõni räägib kogu aeg (vähemus), mõni, olles kenasti ette valmistunud, ei räägi midagi, mõndadel on ükskõik. mu õppejõud küsis mult veidi aega tagasi, kas ma siit midagi juurde ka saan (good intuition!) – ma arvan, et saan. nt distsipliini hoidmine õnnestub üllatavalt hästi; ma pole vist nõnda süstemaatiliselt kunagi õppinud.. v.a. eksamiperioodidel ning sedagi lühikest aega. igaljuhul ootan eksameid.

Maastrichtis on hetkel veel viimaseid päevi kena vananaistesuvi ehk soe sügis. eile käisin ma koolis lõputööasju ajamas ning tagasi tulles needsin end, et kaamerat kaasa ei võtnud. nõnda pidin kojutulles selle haarama ning taas välja minema, et pildistada (alates lk 7).

täna tahtsin tegelikult minna väljasõidule (muide, tänu sellele hakkasin eile parandama oma nahkjaki lukku, sest sunnik ei tahtnud kuidagi koos püsida – Google aitas leida lehekülje, mille abil ma sain küünetange kasutades luku perfektselt tööle – jee!) aga hommikul sadas nii hirmsasti, et jäin koju ja nüüd jääme sõpradega lootma järgmisele nädalavahetusele – äkki veab päikesega. seoses väljasõitudega – kahe nädala pärast on I Love Techno (Gentis).

lisaks olen ma mõelnud, et tahan minna Taani. eile surfasin netis ning leidsin hea pakkumise – ~1200 EEK eest Amsterdam – Copenhagen (Norwegian Air) novembri lõpus.. ja ei möödunudki kaua, kui need piletid olid mul ostetud. nüüd hakkan endale Couchsurfing’u kaudu võõrustajat otsima. üks iiri sõbranna rääkis mulle, et ta vist tahaks ka tulla – eks me näe. igaljuhul põnevad ajad tulemas. seniks aga tuleb usinalt koolis ja trennis edasi käia. tervitan kõiki armsaid sõpru :)

ps. olen viimaks netti üles riputanud ka Austraalia piltide paremiku; siin ja siin.

pps. kes tahab teada, mis on Maastrichti veidrused, siis väga hästi on need selges eesti keeles üles täheldatud siin.