#14: here

Ometigi on elus neid hetki kus korraks mõtled järele. Kas otseselt mõjutatuna sellest, mida oled korda saatnud või mida tahaksid korda saata, mida keegi sulle ütles või kuidas ta sind mõtlema, tundma, asju tõdema pani. Ja neis hetkedes on tihti tunda magusmõrkjat järelmaitset. Tunnistan – tegemist on kallutatud mõttelõngaga, kuid ma ei soovi siinkohal külvata pessimistlikku mõtteviisi, ei! See ei sobi mulle ega sulle. Tahan öelda, et vaadates sügavsinisesse varakevadisse, pilvetortidest tupsutatud taevasse, tundes vikerkestadel sätendavat päikesepaistet, mis võimendub säravvalge lume taustal, on keeruline asju mitte veidi üle romantiseerida. Ilu tekitab härdimust. Viimane omakorda sentimentaalsust. Kena on sellesse hetkesse uppuda, kuid keeruline on sealt hiljem kiirelt välja tulla. Mulle väga meeldib üks klassikaline isiksusetesti väide – sügav tundeelu teeb inimesed huvitavamaks. See on tõepoolest nii, kui hakkad mõtlema selle üle. Proovi. Kuid samas on see ka väga, väga keeruline. See on nagu taak, mida sa kannad. Kui oled rõõmus, oled sa väga rõõmus, samamoodi ka kurbuse, viha, üllatuse ja muu sellisega. See on nii neetult keeruline. Kuid samas teeb see mind niivõrd uhkeks, niivõrd kuradi uhkeks, et olen siin maailmas ja mõtlen neid mõtteid. Just NEID mõtteid. Riietatuna neisse värvidesse ja nähes neid kandmas just sääraseid mentaalseid aksessuaare. Mõtteid nendest, temast ja Sinust.
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s