#26

mõtlesin täna küllaltki suvises, kuid hooaegsetel andmetel siiski sügiseses, inimelust pulbitsevas metropolis jalutades äsja rannast naasnuna sellele, et kunsti suurim väljakutse ja ideoloogia võiks olla tema esialgne eesmärk – kujutada midagi sellisena nagu ta on ning avastada, kui h e a seda seejuures teha on; luua loomise enda pärast. ma toon ühe veidra, kuid loodetavasti arusaadava paralleeli suurepärase kokandusoskusega inimeste näol, kellele ise oma toodangut süüa õieti ei meeldigi. see oleks justkui kunstlik fopaa, looja taak või koorem, et tema teos on niigi hääbuv veel kiiremini, kui ta tegelikult loodud oli. toidukunst on siis tegelikult vaimselt koormavam, kui kujutav, kuid seejuures jääv, kunst. aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

melbourne on kunstilinn! mitte ainult loovuse klassikalises, vaid ka praktilises mõttes. ühelt poolt on võimalik valida endale suvaline galerii, väljapanek, etendus, seanss või teatritükk ja seda ennastunustavalt nautida, kuid samas on võimalik kunsti leida ka seal, kus teda tavapäraselt leida võimalik ei oleks või otsida ei oskaks. öeldakse, et ilu on vaataja silmades. tekib küsimus, kas sellest faktist on kuidagi teadlik ka mõnus melbourne?

pildid on tehtud st kildas, chinatownis, flinders/collins kvartalis, eri lane’del ning lonsdale’i tänaval, kus toimus iga-aastane kreeklaste pidu ja pillerkaar (kana-souvlaki ja victoria bitter’i nimeline õlu = ohkamapanev kooslus!)

alati teie

rené

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s