#27

phd050508s

mul on kaks teooriat sellest, miks õpitakse nii pikalt ülikoolis. esimeseks – ei juleta sukelduda töömaailma, sest mõte tundub ängistav. teiseks – ei juleta ohustada oma sissetöötatud positsiooni akadeemia rüpes, mis on kõikide mugavustega, ja veel rohkemgi. esimesed ideesärtsud nii mõtlemaks andis mulle paar aastat tagasi minu organisatsioonikäitumise õppejõud, noor doktorandineiu, kes endast rääkides põhjendas oma tegevusvalikuid lapsepõlve pikendamise sooviga. väga aus ülestunnistus. siis sai see mõte sinnapaika ka jäetud, kuna enda tee oli alles poolepeal. või kas mitte veel rohkem lähemal algusele, kui nüüd järeldada võiks? üks võrdlemisi suur etapp sai suhteliselt äsja läbi ning kuitahes palju usku (põhjendatud või põhjendamata – siinkohal ei ole sel tähtsust) mul iseendasse ei olnud, mängis minu valikutes osa lisaks täiesti siirale alaväärsustundele oma erialas ka sotsiaal-akadeemiline surve – ajakirjandus pasundas halastamatult vahetult enne meie riikliku lennu lõpetamist sellest, et bakalaureus ei vääri kõrgharidusstaatuse nime. noh ja siin ma nüüd olen, eks ole. sellele ei ole ma enne tänast otseselt mõelnud, põhjus, miks ma seda hetkel teen, on see, et nentisin paar päeva tagasi iseendale – ma ei lõpeta iialgi ülikooli. see oli selline tragikoomiline situatsioon, et ma justkui olen nii loodud säärasesse maailma, mis ei lase mul olla kuigi rahul sellega, mis mul olemas on, alati on järgmine etapp. minu arust ei ole kõikidel neil muutujatel, mis sellesse oma panuse annavad, mingit õigust! ma saan aru, et osa sellest on ka minu kui indiviidi valik, kuid millal õieti tuleks kainemõistuslik piir, kus inimene ei peaks enam tundma, et on veel palju õppida. küsimus ei ole “kõikide viimaste uuringute seisukoha”-laadse spekulatsiooniga, kus luuakse sild pika haridustee ja elevandisuuruse rahakoti vahele. kindlasti on mingi osa selles tõtt, kuid common sense ja kogemus ütleb, et üks ei välista ega ka ei sisalda automaatselt teist. kas pole absurd, et ma, olles teadlik nendest faktidest, ei suuda oma tegevust kardinaalselt muuta, sest ma tean, et see on õige. iseasi, mis on selle minu peas õigeks vorminud. ma ei tahaks, et see kostaks kui mingisugune hala selle pärast, et ma ikka õpin, nagu ma teeks seda vastu tahtmist või kellegi sunnil. aga nüüd hakkan ma aru saama, mida mõtles marika rauk 2005. aasta septembrikuu päeval vananaistesuvises tartu linnas, öeldes väikese sädelusega silmanurgas: “pidage meeles, et kui te arvasite, et ülikooli saada oli raske, siis siit välja saamine saab olema palju suurem katsumus.”

kuid tõenäoliselt on ka alternatiive. rääkigu sulle neist noor, heledate rastapatsidega läti verd skater õllejoomiskutsele lisakaalu andmiseks, uljas ja säravate silmadega taani doktorant, kellele üldse ei meeldi infosulud ja reklaami-reaalsuse mittevastavus eesti multidistsiplinaarses, rahvusvahelises teaduruumis neis asjus, mis puudutavad seda, kuidas asjad TEGELIKULT käivad, noor singapuris sündinud filipiinlanna oma kristlikesse uskumustesse lõimunult või armutult räuskav neoonrohelise vestiga bomsh neetult palavas austraalia lõunaranniku metropoli tukslevas südames. igalühel neist on oma vaade sellele, mis on tegelikult elu. ülikool loob nägema elu täpselt sellise omalaadsusega, nagu seda teeb oma komplektiga ehitaja, füsioterapeudi, professionaalse ujuja või asotsiaali keskkond. lühidalt – sõbrad, kaasvõitlejad, noored ja vanad, et ei kustuks teadusjanu te hinges, kuid see sära ei tohi matta kuu teist poolt; maailma, mis on väljaspool “reaalsust”, sest reaalsus on laias laastus see, milliseks me ta enda jaoks kujutame ja mida päevast päeva elame.

ps. mõttemallide tobeduse illustreerimiseks – täna sain ma $30 selle eest, et rääkisin umbes pool tundi haiglas väga mitteformaalses keskkonnas, peaaegu kohvitassisituatsioonis olles õega sellest, kuidas kirjutada tabelisse korrektselt analüüsitud andmeid, mis on statilistilise testi x eripärad ning miks palju tabeleid ei ole soovitatav uurimustöösse panna.. google, anyone?

ning tip of the day: õpime selgeks mõne ameti ja lähme vaatame, mis on selle majakese taga, mis tundub koduteel alati nii salapärane!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s