#28

dsc007351

mäletate ehk, et mainisin viimati laneway‘dest rääkides, et ma ei saanud eriti ise fotosid teha, kuna aparaadil oli aku tühi, seetõttu rääkisin noist võrratutest kultuuriobjektidest ainult põgusalt. viimasel ajal on mind lisaks fotoaparaadienergiapuudusele ka mahupuudus ahistanud; tegelikult võib kõiges süüdistada mu mälu, mis oskab automaatselt rakenduda täisvõimsusel vaid kasutute muusikaliste faktide kontekstis. ma olen tihti unustanud kas akut laadida või mälukaarti tühjendada. nüüd, kus istun kodus verandal loojuva päikese käes, on mul võimalus teha linnuke mõlema asja ette. samuti tahaksin ma kasutada ära vaba hetke sel kenal munadepüha-esmaspäeval, et kirjutada pisut rohkem noist sünkjatest alleedest, mis oma värvikülluses ja suminas eemaletõrjumise asemel hoopis ligi meelitavad.

plaadipoe sissekäik, centre placefederation square, hiiglaslik turistimeka keset ärikvartalit, meelitab iga päeva igal minutil ligi tuhandeid hõbejuukselisi ja naeratavaid sombreerodega vanapaare, habetunud ja endast poolteist korda suuremaid seljakotte kandvaid matkajaid, kuueliikmelisi perekondi [all-australian soengut kandev pereisa (kerge blondeeritud salk kesk käharat kastanpruuni pahmakat), närvilist, kuid ehtkuningannalikku inglisepärast naeratust kandev ema ning kolm mudilast, kes justkui nõiaväel kõik eri suundadesse laiali joosta tahavad] ning kindlasti ei tohi unustada ka kuraditosinkond asiaatidest seltskondi, kes millegipärast kõik alati kokku kogunevad. siitsamast, paabeli torni ja keskaegse idamaise turuplatsi ristandi laadsest punktist mu teekond algaski, pärast seda kui kõbus teenindajatädike mulle abivalmilt toreda pamfleti andis, kui temalt alleede kohta küsisin. tegelikult oli tal paras ports lisamaterjali juba justkui eikusagilt välja otsitud ning valmis minule seda edastama, kuid rahuldusin vaid esmase pisikese volditava kaardiga. pooleteisttunnine retk läbi mõnusate, (väidetavalt) kunstilises väärtuses  kümblevate, ajaloolise hõnguga täidetud kõrvaltänavate – kõlas hästi!

degraves’ street – siia olin ma alles paari päeva eest sattunud, centre placekui tööintervjuult tulles hirmus söögiisu mind välguna lõi ning põikasin sisse esimesse, mõnusa kitshimaigulise seinamaalingu ning varikatusega kohvikusse. seekord ei olnud mul veel kõht väga tühi, seega tegin ümbruskonnast vaid paar fotosalvestust ja jalutasin reipalt edasi. centre place oli see, mida ma olin enim oodanud: umbes kolmemeetrise laiusega tänav, millel mõlemal pool kohvikud, poekesed, pagari- ja shokolaadi(!)ärid (viimasest ostsin kotitäie imehäid puhtast shokolaadist tehtud kuule – lihavõtted ja shokolaad on siin nagu sukk ja saabas, vein ja juust, rand ja meri), keldrites asuvad plaadipoed, belgia vahvlite putkad, ajalehekioskid.. ja räpased seinad, mida mööda roostes torustik mitmepealise maona üles kõrgustesse lookleb. tõeline t-puur kosmopoliidist laborihiirele! kohvikutel olid väljas sihukesed vanad tumbad, nagu olid nõukaaegsetes fuajeedes ja, kui ma õigesti mäletan, olid mõndade laudade peale maalitud ka malelaudmustrid. inimestel ei olnud eriti ruumi, et ringigi pöörata, aga see andis tohutult palju atmosfäärile juurde. väga mõnus! niimoodi hakkasin ka zavoodi hoopis teise nurga alt nägema.

dsc007142centre place’st viis tee läbi block arcade‘i (viimane on poekeste rida kahel pool teed, tihedalt üksteise kõrval). tegelikult ulatuvad selle termini juured gooti arhitektuuri aga ma ei hakka sellest hetkel ise täpsemalt rääkima – kel huvi lugeda, olge lahked. olles just välja jõudnud ning oodates taaskord eesasuvalt pisikeselt alleelt midagi samalaadset, näed selle asemel vaid täiesti tühja tänavat vanaaegsete tuletõrjekraanide ja trepiga pea kohal, mis ei vii kusagile (siia see godot jäigi – vt postituse päis). melbournes olevat palju õõnsustesse, õnarustesse, pimedatesse nurkadesse ja soppidesse peidetud kunstilisi vimkasid, mida broshüüridelt alati ei leiagi. see trepp on üks neist vähestest, mis on eraldi paberil välja toodud.

eraldi toonitaksin imepäraseid graffiti‘eid, mida võib leida siin päris paljudest alleenurkadest. kui suudad haisule vastu panna, siis vähemalt visuaalsel teel saab meel hoopis rahuldatud. supermario-teemaline pildike allpool oli minu arust päris kõhe, mis tegi selle minu jaoks kohe eriti spetsiks.

dsc00716

dsc007091 seen
dsc00747

dsc00744

dsc00741 dsc00738

dsc00731

jah, pärast oma avantüüre kesk tänavakesi mõtlesin veel prahranisse (samuti üks linnaosa) techno‘t kuulama minna, kuid see oli pisikeses baaris, mitte õues, nagu ma alul olin mõistnud – kuna tahtsin tänu ilusale ilmale väljas olla, läksin edasi hoopis sadamarajooni, sest alles mõne päeva eest olin tänu ühele sõbrannale sinna sattunud – paraku fotoaparaadita. mis mul muud öelda jääb kui pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. millegipärast tuli tartu meelde, lisandunud ülespimbitud kaarsilla ja futu-panoraamiga. siin päev õhtusse veereski.

dsc00765

rené

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s