#30

väike prints istus mikrobussi tagaosas ning kuulas, kaabu silmil, kohalikku raadiojaama, mille muusika ei olnudki teab kui eriline või uudne, kuid selles oli midagi, mis pani teda naeratama. lood võisid olla nii uued kui ka vanad, kiiremad kui aeglasemad, kuid kõik kõlasid kuidagi värskelt ja turgutavalt, eriti sel ilusal õhtupoolikul, kui roosas valguses kümblevad pilvetordid päikesele veel viimast oodi tantsisid. ta mõtles, missugune oli olnud möödunud päev ning leidis end jätkavat mõtteid ikka kaugemale nädala sisse, aina tahapoole ja tahapoole.

wildpark

alles oli olnud käes hetk, kui tema lennumasin oli puudutanud Kullaranniku maad tuhande miili kaugusel tema kodulinnast. õhus müürina asetsev lämbus oli teda löönud koheselt, juba välja astudes. siit algas teekond lähedalasuvasse glamuuris kümblevasse linnakesse kesk lainelaudurite paradiisi. ilus oli see hetk, kui sama päeva õhtul rüüpas ta mõrkjasmagusat jooki sadamarajoonis, purjepaatide kai ligidal, nähes kauguses rohukünkaid, nende taha sukelduvat päikest ning eespoololevatele rannakaljudele löövaid laineharju viimasele valgusele jonnakalt headaega vehkimas. videviku asemele hiilisid aegsasti linnatuled, mis sümbioosis sihvakate tornmajade poolt moodustatud siluetiga lõid kujutluse mitmetuhandesilmsest vagurast koletisest, kes vaikselt kõike silmapiirilt jälgib. 

gold coast

gold coast sunset

aeg ei olnud raiskamiseks, seega pidi prints kiiresti tegema, kui ta tahtis tõeliselt õppida tundma mitmeid  asupaikpärleid, mida ümbruskonnast veel leida võis. seega võttis ta ette retke lähedalasuvasse rannakülakesse ning nüüd tagasi mõeldes muutis see teda igavesti. kuldsesse päikesepaistesse, sinavasse taevasse, mürkrohelusse ning õhusolevasse õnnetundesse uppuv asustatud paigake nimega Byron Bay – mida oli ta enne siia tulekut selle kohta teadnud? mitte midagi, ta ei olnud teadnud, et ta siia üldse satubki, kuid istudes fantastilise väikese lahe veerul palmipuu all, nähes nii raukvanu kui verinoori üheskoos lainetesse ning lainetest sööstmas, nautides vahelduvat maastikku koos mägede ning nende jalameile laisa käega pikitult majadega, tundis ta end sama muretuna kui tema jalgade juures muretult kaagutav metskalkun või vilgas papagoikoloonia kõrgel puuoksal.

noosa heads little cove

dsc00976

dsc00975

dsc00985

dsc01081

salapära lõi tema südamesse õhtu veerul, mil süttisid tõrvikud ning seintele ilmusid liikuvad ja liikumatud, tuhandeisse värvidesse immutatud kujutised koos muusikaga.. oh! selle muusikaga, mis kandis endas hämara vana ajastu hõngu; inimeste nägudest peegeldusid esivanemate sõnadesse põletatud säravad tarkuseterad, mida õhkus merelainetest, rannaliivast ning troopilistest puudest. “olgu õnnistatud ookean,” meenus talle maapinnale visandatu. see koht tõesti vääris oma hõngu. ta viskas murule pikali ning jälgis kujundeid, mida tema taju tähti ühendades lõi. pärast seda sulges ta, kerge värelusega kehas, silmad.  

goldie lights 

goldie lights two

järgmisel hommikul oli ta taaskord teel. tee viis põhjapoole, kus hoolimata igapäevasest arusaamast, et mida rohkem põhjapoole liikuda, seda külmemaks läheb, juhtus hoopis vastupidine. päike siras aina heledamini ning rõivad katsid inimeste pronkspõlenud kehasid ning kuldseid juuksepahmakaid aina vähem ja vähem. palmid kõverdusid aina sügavamate kaartena mere kohale ning kogu maailm näis naeratavat aina rohkem. tornmajad maalisid merepiirile säbrulist siluetti, otsekui helilaineid. sel hommikul oli aga tema tee sootuks teine kui igapäevane retk randa. seekord ootas teda teistsugune loodusime – aukartustäratav vihmamets koos oma imekspandava valikuga putukatest, loomadest ja lindudest, keda on raske uneski näha. jõudes metsaveerul asetsevale kaljukünkale, aimas ta, et teda ootab ees käik allapoole. läheduses langes majesteetlik kosk koos oma sügava kohinaga sügavikku ning sinna suundus temagi, kuigi mööda märgi ääresillutisi, kõveraid metsateid ning kaljukünkaid. liaanid, papagoid, koobastes elavad nahkhiired ning vulisevad ojad ei jätnud teda ükskõikseks ning ta mõtles endamisi, et küll pidi kellelegi hea tuju olema, et ta kunagi kõik seesuguse lõi. see kõlas nii tobedalt aga midagi oli temas muutumas, või isegi muutunud. kuid sel hetkel ta seda veel ei aimanud.

känguru

jõudes kosejalamile, avastas ta, et oli kõndinud päris sügavale orgu ning võis vabalt imetleda eeslaotuvat.

dsc01071

edasi viis tee majakeseni, mis asus nii sügaval orusopis, et pealtpoolt seda nähagi ei olnud – uppus see ju lopsakasse rohelusse. esimene asi, mis ta taipas, oli vaikus. see vaikus oli nii sügav, et see oli peaaegu valus. õhus tundis ta kerget melissihõngu ning kõrvalasuvast toast hüppas järsku välja pisike hundikoer, kel siiski juba hõbedat turjal. küllap on ustav elukas siin valvanud juba aastaid, mõtles ta. ta läks järgnevas toas asuvasse sammastega ääristatud ukse juurde ning seda avades ootas teda sügav pimedus. siin ei olnud midagi peale käsipuude vasakul pool, kuid sellel oli ka oma põhjus. nimelt elasid siin koopataolises niiskes ruumis helendavad röövikud, ilmselt Arachnocampa. ja missugune üllatus teda ootas, kui kesk aegsasti langevaid tilku ning pimedust-vaikust nägi ta nagu kalliskividest ülepuistatud seinamaalingut, nagu täheküllast taevalaotust, nagu midagi sellist, mida ta iial näinud olnud. ja nõnda oli see terves metsas, kui laskus öö. seda tahtis printski kunagi näha. 

national park

kooparuumist välja astudes jäi ta hetkelisest eredast valgusvoost oimetuks, end kogus end kärmelt ning ümberringi vaadates avastas end väikeselt dzhunglitaolisse kuube mattunud verandalt. ümberringi olid ainult sajad tuhanded kõrged puud, mille nimetusi ta ei teadnud. puudel istusid karmiinpunasesse ja kuningsinisesse rüütatud papagoid ning sädistasid valjult, küllap vahetasid muljeid uustulnukate kohta. veranda äärtel seisid suured savinõud, mis meenutasid iidsete tsivilisatsioonide taastatud meeneid. harmoonia, milles see k6ik eksisteeris, oli tema jaoks valusalt ilus. hiljem, endamisi mõeldes ning kooremaiust nosides aimas ta, et küllap on üllatusi tulemas veelgi.

dsc01067

tol õhtul, olles jõudnud ilusasse jõeäärsesse linna ning jäänud peatuma ühte rändurite külalistemajja, ei suutnud ta olla naeratamata, kui otsekui taevast hakkas tulema muusikat. oh, just see muusika! tema lemmiklood! see soe õhtu oli muutumas liblikana ööks ning uneliiv tikkus silmile, kuid kõik tundus ikkagi silme ees väga elav ja kirju, otsekui mällu põletatud.

dsc01008

mis imelik koht see on, lõpetas ta auto tagaistmel oma mõttelõnga äkki ning ning jäi magama, pildid vaimusilmas ikka veel keerlemas..

byron bay küngas

dsc00953

dsc00979

noosa heads national park

dsc00925

Advertisements

4 thoughts on “#30

  1. reiviklaver Postituse autor

    kohtadeks olid coolangatta-gold coast-currumbin wildlife resort-byron bay-brisbane-springbrook national park-sunshine coast, noosa heads – use wiki :)

  2. Olga

    Ohh, nii ilus – ja nii mõnus lugeda …

    And Olga likes it when Renè speaks about himself in third person!!!

    Naudi edasi!

  3. Lauri (poiss noh)

    Nonii, väikse printsi seiklused austraalias. Tore, et see koht sind nii lummab.

  4. iivica

    super kaunis koht, minu UNISTUSTEMAA- loodan kunagi ise seal ära käia….

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s