#31

ma mäletan seda päris selgesti. see oli valgusküllane aeg. ma mäletan, et tund oli varajane, sest päike oli alles väga madalal, nõnda sai ta aknast täpselt sisse paista ning näolappe selgesti valgustada. mina eriti kõrgele nägema ei ulatunud, seega põrnitsesin vahelduvalt oma tumesiniste luhta-tossude kinnituskrõpse ja taldrikute ääri kohvikulaual. kohvikul oli imeline atmosfäär; sel olid kardinad, nagu meil kõigil olid esimeses või teises klassis, koolimajas – tumedad ja paksud. kardinad ei olnud täiesti ette tõmmatud – sihvakas valgusemüür paistis sealt läbi, nagu mainitud. see oli õdus tunne, isegi tolmukübemed näisid soojust nautivat. kunstnahast, kõrgete seljatugedega diivanid lõid väga hubase eraldatustunde. aeg liikus äärmiselt pikkamisi, koogilusika ja -taldriku kõlksud terves kohvikus kõlasid hästi pikalt, helid olid suurde ruumi otsekui kinni jäänud, kuid selle asemel, et väljapääsu otsida, aeglustasid nad sammu ning ujutasid kõik ümbritseva. inimesed pöörasid oma pilke pikkamisi auravatelt tassidelt vastasistujatele, vahetasid põgusaid, terve igaviku kestvaid pilke ning paljastasid hetkeliseks naeratuseks pärlikarva hambad – seegi tundus lõputuna. samal ajal maandusid akna taga lennukid, rebides end pilvepatjadest lahti. ma ei teagi, millele ma tol hetkel võisin mõelda – kas sellele, millal tuleb uus ports kohupiimakooki, pingviinijäätist või mannavahtu. või hoopiski sellele, millal me ometi lõbustusparki läheme.

Advertisements

One thought on “#31

  1. Olga

    kas tõesti pingviini jäätis???
    ja üldse tekkis täiega tahtine kohvikusse minna! tule tagasi ja lähme!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s