#38

DSC01200

hommikud on veidrad. mulle pole nad kunagi ülemäära meeldinud, kuni siiani. varajastel hommikutundidel unesoojusest väljatõmbumine tuletab vägisi meelde kooliaega, kui sedapsi sai talitatud päevast päeva, 5 päeva nädalas. üldjuhul ei ole seda olnud viimastel aastatel eriti perioodiliselt tarvis teha, küll aga olen olnud siin austraalias viibides sellise vajaduse ees, õnneks ainult vähestel päevadel. kuid nüüd olen hakanud mõtlema, et see polegi kõige hullem. veidi enne kella kuute kodust väljumine on üritus, mida paljud minu tuttavad kas ei mäleta või ei ole kunagi kogenudki, kui tegemist ei ole just üritusejärgse koduteega :) igaljuhul, jalutamine läbi väikese, klassikalise ameerika-tüüpi eeslinnarajooni, kus ainult eramajad ning parkimisrajad, murulapid ja kiiged, taimlad ja kena arhitektuuriline atmosfäär.

DSC00300

arhitektuurist tahtsin ma ühes eraldi postituses rääkida, kuid selleni katsun veel jõuda. kui enne olin tavaliselt jalutanud mööda autoteeäärt, mõtlesin seekord põigata läbi sügavamate suburbiaalleede, läbi majarägastike ja valgustatud kõnniteede, laavakoopa-stiilis kujundatud majade, pisikeste palmipuude ning magavate koerte (isegi nemad on veel uneriigis!). pimedus on eriline sügisel ja talvel. mismõttes eriline, pimedus on pimedus ju! nagu selgub, ei ole – mõeldes tagasi eelmisel õhtul kojutulemisele, kui oli väljas sama pime, on meeleolu ikkagi vahelduv. “süüdistan” selles hormonaalseid liikumisi, mis hommikuti ei ole veel etalonväärtuses ning seetõttu näib maailm veidi naljakas, natuke pehmem. nõnda rahulikult läbi naabruskonna triivides, kõrvus morcheeba või tricky vanem album, jõuan ma rongijaama. perroon nagu perroon ikka, kuid

DSC00093

hoolimata varajasele hommikutunnile on mantlites, sallides kontorinäitsikud, seljakottidega hiina noormehed ning unest ümberkukkuvad keskealised austraalia mehed ikkagi valmis hüppama rongile, mis peaks tulema üpris kiirelt. rongi astudes on tunda und, mis ripub udumüürina igal pool. norskav paks poiss istmel #45, maas kinnisilmi ipodi kuulamist mängiv koolijuntsu, kasukasse riietatud vanadaam, kel uni veel karvase kassina peas istub (hei, see on tegelikult vist tema müts..) – kuhu iganes vaatad, saad aru, et see maailm siin ei ole valmis veel töötavasse päeva sukelduma. rongisõit annab selle vajaliku puhvriaja, eriti kaugemalt tulijatele, et enne linna jõudmist veel natuke suikuda – teame ju, kui väärtuslikud need lisaminutid vahel voodiajas võivad olla. suures southern crossi raudteejaamas, mis on deer parkist (rajoon, kus elan) u. 30 minuti kaugusel city’st läänes, on mu esimene peatuspaik. maha tulles tervitavad mind krõpsu(!)- ja joogiautomaadid, magus kohvilõhn ja haigutuste kakofoonia, eskalaatorid ja lainetavad laed, alatasa meeldiv näishääl, kes varmalt laekumistest ja väljumistest informeerib (parem kui internet) ning soe kollane valgus, mis pealetungivale päevale veel viimaseid veerandtunde abiks on.

DSC00293

tuleb minna trepist (trepiga?) üles ja alla, et jõuda platvormile #10, kust vahetada rongi ning sõita itta lilydale poole, richmondist edasi – kõik see kokku veel omakorda 30 minutit. nii kaugel on nimelt koht, kus töötan (kool on umbes täpselt elu- ja töökoha vahepeal). uude rongi hüpates ootab ees veidi teine õhkkond. rong on palju tühjem, sest tegemist on juba metropoli tsooniga; selles suunas tol hetkel enam keegi rongiga ei sõida, pigem otsustatakse trammi kasuks ja teisalt, nii varajasel hommikutunnil on kesklinnast väljasõitjaid minimaalselt – pigem just tullakse tööle linna. nii avangi raamatu ja asun lugema, kuid mõtted on mujal ning keskendumine seetõttu raskendatud. saan aru, et “lugemine” on antud hetkel mõttetu ning viskan raamatu käest seal, kus autor kiivalt sünnitusjärgset psühhoosi lahkab. taevas on selge, ent silmapiiril on pilvetordid, mille varrukad ja kraed virsiku-mustika tooni veel värvitud on. peegeldused ja kirtseldused, näod ja pilgud mööduvad linnulennul..

ja olengi endale märkamatult kohale jõudnud.

ps. paljusid erinevaid blogisid sirvides, mis täis hõrgutavat kommi nii silmale kui kõrvale, eelkõige kõrvale (minule seni tundmatut muusikat on viimastel päevadel tulnud üle ootuste palju, tublid postitajad laias maailmas!), olen jooksvalt täiendanud oma pisikest lingikogu paremal ning samuti selektsiooni meeleolumiksteibis, kuhu on lisandunud videomiksteip – fancy sõna lihtsalt erinevatele mõnusatele klippidele; enjoy.

Advertisements

One thought on “#38

  1. Olga

    Armastan ärgata koos päikesega – nii ilus on see!

    Ole oma eksamitel edukas ja tule siis kiiresti tagasi!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s