#41 ik been een nederlander

DSC01777

vabandused selle blogi lugejate ees, et oled olnud niivõrd passiivne blogija. nüüdseks olen viibinud maastrichtis juba paar nädalat ning pean ütlema, et algus on suurepärane. sel linnal on suured shansid saada minu favoriitide hulka ilmselge sarnasuse tõttu ühe teise linnaga, mis mulle armas on. esimesel päeval läksin ma jõeäärsesse kohvikusse mõrudaid palle ja zucchiinisuppi sööma, mida kohalik näkk soovitada oskas. siin müüakse ka bitter lemoni limpsi, mida Kängurumaal tornmaja katuse baaris sai mekitud, mis on väga hea üllatus. lisaks sellele tervitas mind tõeline hilissuvine troopika ja seda pea septembri alguseni välja.

mul õnnestus saada siin päris korralik elamine, mis oli lähedane sellele, missuguses ma kunagi just tartu linnas elada tahaksin – kena sisustatud pööning katuseakendega. siin on kõik vajalik olemas, samas ei ole ma eriti nõudlik ka, niisiis olen tõesti rahul. üsna kiiresti õnnestus mul kohtuda ka ühe Eesti tüdruku Kaisaga, kellega me koos linna hakkasime avastama. tema kaudu nillisin ennast ka kohaliku Erasmuse tegemistesse ja nõnda sai endale hangitud tutvusi Itaaliast, Shveitsist, Saksamaalt ja mujaltki. praeguseks ajaks on möödunud ka sissejuhatav nädal, mis koosnes pehmelt öeldes lõdvalt kokkupandud loengutest ning tuuridest, samuti inimestest, kes vajalikele küsimustele vastuseid ei omanud. oleme siia sattunud transistsiooniperioodis, kus minnakse üle ühelt elektroonselt süsteemilt teisele, seetõttu on hetkel palju kaost – nii mõnelgi inimesel (ma arvan, et ma tegelikult ei kujuta ette, kui suur see arv on) puudub üliõpilaspilet, mille vahendusel siin tegelikult kõik teenused toimivadki. lisaks sellele ei tea ma täpselt, kus ruumides toimuvad meie loengud – täpsemalt, aega tean, kohta mitte. ühesõnaga on siin palju arenguruumi.

üks suur erinevus (ja suur pluss käesoleval nädalal) oli PBL-treening. tegemist on seminaripõhise õppesüsteemiga, mis kontrastina loengupõhisele õppele toimub väikestes tuumikgruppides 7-astmelise mudeli vahendusel – sisuliselt esitatakse grupile probleem nt patsiendi loo näol, kust tudengid siis vajaliku info välja ammutama peavad, püstitama loogilise probleemi, tegema ajurünnaku, et koostada õppe-eesmärgid, kodus tegema veidi uurimustööd ning taaskohtumisel probleemi teadmistele toetudes üheskoos lahendama. treening selle jaoks seisnes käesoleva mudeli õppimisel ning mulle meeldis, et probleemiks oli, kas PBL üldse sobib igale asjale, miks see hea on, kas sel üldse mõtet on. sihuke metaprobleem. see oli üks mitmest – väga praktiline minule kui uustulnukale. mõnus on ka see, et siit väljununa on sul lisaks kvalifikatsioonile ka oskus, nö skill, mida sa võid laia maailma kaasa võtta ning tööandjale esitada, eriti kliinilises kontekstis tööd otsivana, kus on vaja teha palju väikestes spetsialistidest koosnevates gruppides. täpsutuseks veel, et kogu mu edasine õpe toimub PBL-vormis. meie treener oli muide Austraalia poiss, neuroteaduste doktorant. grupp koosnes iirlastest, kreeklastest, belglastest, leedukatest, hollandlastest ja eestlastest :)

e-süsteemidest: siin on kasutusel sama keskkond, nagu Melbourne’i ülikooliski – nimelt Blackboard. see on sisuliselt sama nagu meie WebCT (mida mina näiteks sain kogu oma bakalaureuse jooksul kasutada vaid ühes aines – õppejõud, rakendage teile ettenähtud tööriistu – need ju aitavad röögatult!), seetõttu oli mulle suhteliselt käepärane seda edasi kasutada. praegu ei ole ma samas registreeritud ühelegi ainele ja ei saagi seda ise teha, sest süsteem on tehnilise malbusega öeldes pekkis. samas, ega ma väga selle pärast pead ei murra, sest ma usun, et õiged inimesed tegelevad sellega ning küllap asi joonde loksub.

lisaks Erasmuste pubiõhtutel, suurel klubiküttel ning coffeeshopis käimisele (suur osa sellest kultuurist on hype, vähemasti minu kui korraliku noorsandi seisukohalt – kui oled Hollandis, käi ära ja näed, et need suitsused urkad on paberil palju eksootilisemad, kui päriselus – nii menüü kui ka kontingendi poolest). lisaks olen harjutanud ikka kätt kokkamisega, täna sai näiteks tehtud tandoori kana ja riisi, mis tegelikult ei olnud väga keeruline ning igaüks saaks sellega ilmselt hakkama. pokaal valget veini kõrvale ning siis on klaasist kohvilaua taga igasugu ürituste pamflettide lugemine lausa lust.

pangandus töötab siin vastupidiselt eelarvamusele, et siia on läheduse tõttu üle kandunud Saksa täpsus ja professionaalsus. seda teps mitte; pangad on küll füüsiliselt olemas ja näevad seest viisakad välja, aga nende hammasrattad töötavad aeglselt – ma ei ole siiani saanud tööle oma pangakontot (samas, kaart on käes). personali osas esineb palju vasturääkivusi ning rahvusvaheliste klientide koha pealt ollakse ebakasutussõbralikud, sest inglisekeelseid juhendeid nii naljalt kusagilt ei leia. poed on siin samas hästi mõnusad, eriti meeldib mulle piima- ja mahlajookide segud, mahlade ning smuutide valik, kana kvaliteet ning sõbralik teenindus. mul on kohe siin kodukoha kõrval sihuke Konsumi-sarnane pood, ainult väheke kaootlisemalt projekteeritud. asjad ei ole väga palju kallimad kui meil; mõnevõrra ikka, sest elustandard on kõrgem.

kõik sõidavad rattaga. ka inimesed kel ei ole ratast, sunnitakse sõitma rattaga. kui sa sünnid, siis viiakse sind emaüsast imikuteruumi ka pagaasniku peal. okei, päris nii ekstreemne asi ei ole. mulle pakkus sõbralik majaomanikust boheem (kel on majas asju aafrika puukujukestest, kreekra freskode odavatest koopiatest, buddha skulptuuridest ning jaapani lehvikutest 60ndate hipifotodeni välja) üht vanamoodset ratast müügiks, kuid mulle pole veel seda niivõrd vaja olnud, et oleks selle shansi peale kohe hüpanud. kõik on mulle väga lähedal ja seetõttu tuletab see mulle järjepidevalt meelde ühte teist linna, mis mulle endiselt armas on.

üks päev ma avastasin, et valgetele tossudele tekkisid sinised randid. selgus, et uued teksad andsid iseenesest värvi, isegi ilma pesemata. kartuses, et kui ma nad pesumasinasse panen, värvivad nad ka muud asjad ära, pesin nad ära käsitsi ning vesi, mis järele jäi, oli nagu guashvärvi loputusvedelik (good call!). valgetelt tossudelt ei saanud ma vesinikperioksiidiga (mida leidus akna peal) plekke ära (küll aga selle kohta lugedes õppisin, et see pidi suurepäraselt sobima vereplekkide eemaldamiseks), samas aga eemaldusid nad praktiliselt täielikult peale pesu. veel olen õppinud, et minu shopping IQ on borderline retard, sest ma lihtsalt ei oska kaua ja targu mõelda, mida ma osta tahan, eriti kui asi puudutab riideid. selles osas olen ma nagu rootsi rikkur, kes näeb ilusat asja ja kohe ostab. seepärast pidin ühe asja vahepeal ümber vahetama ning nüüd olen väga rahul. rääkides rootsi rikkuritest siis kuna me Kaisaga näeme väga heledakesed välja siis inimesed üllatuvad pidevalt, kui me ütleme, et me tegelikult ei ole Skandinaaviast. :) küll aga lähedalt, äkki sel on oma mõju? sellised igapäevased asjad siis kaunis maastrichtis.

mulle tundub, et olen valinud hea maa, kus peatuda, sest inimesed on soojad ja asjad on käepäraselt olemas, lihtsalt osasid asju tuleb natuke rohkem utsitada ja kannatlik olla, kui oled harjunud. mulle meeldib ka asukoht, näiteks mõtlesime, et hääletame homme Brüsselisse. peangi nüüd ilmselt põhku pugema, et homme vormis olla. head ööd :)

ps. alatasa täienev pildialbum Facebookis: link

Advertisements

One thought on “#41 ik been een nederlander

  1. Allan

    … vesinikperioksiidiga (mida leidus akna peal)… KULD! 10,0 =D.
    hehehe, igatahes üks asi millest võib veel kasu olla(kui mehhaaniline nühkimine välja arvata) on piiritus. Ei julge arvatagi kust sa seda leiad kui vesinikperoksiidi saab akna pealt =)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s