#42 mooie gedrag

DSC01817

see on juba kena fraas iseenesest. täna mõtlesin ma peale kooli minna poodi ning osta eelolevaks nädalaks süüa ja juua, nagu ma tavaliselt ikka teen. mulle ei meeldi käia iga päev poes ja ma ostangi iga kord rohkem, et vähem poodi sattuda. kraami sai kaks kotitäit, ent koju naasedes ootas mind üllatus – olin unustanud hommikul kiirustades uksevõtme laua peale. nõnda olin ma halli taeva ning paari poekotiga õues ukse taga, saamata midagi teha, sest kedagi ei olnud kodus ka. nõnda seistes mõtlesin ma kiiresti, mis mu võimalused on. kellegi telefoninumbrit majaomaniku sfäärist mul ei olnud, seega otse ma talle helistada ei saanud. melissa, minu naabrist hollandi tüdruku, numbrit mul samuti ei olnud, kuid tema on suure tõenäosusega üldse linnast ära ka, seega tema langes samuti ära. helistasin sõbranna kaisale, kel palusin minu teaduskonna leheküljelt otsida üles majaomaniku numbri (jah, see on minu õnn, et viimane töötab minu koolis). selle ma ka sain ning peale helistamist sain teada, et tädi peaks tunni aja jooksul tulema. selle aja peale avanes vastasmaja punane uks ning mammiohtu naisterahvas küsis mu käest midagi hollandi keeles, ilmselge tähendusrikkusega, millele ma ainult pead raputada ning “sorry” öelda sain. teda see aga ei morjendanud ning ta küsis minult soravas inglise keeles, kas ma tahaksin sees oodata, äärmisel juhul, kas ma tahaksin poekotid tema juurde panna. see oli minu arust hea mõte ning seda tegingi. peale seda hakkasin jalutama hoopis teises suunas, kuhu ma tavaliselt jalutan, et aega parajaks teha. muuhulgas jõudsin ma selle kirikuni, mille kellasid ma hommikutel ning õhtutel raevukalt kõlisemas kuulnud olen, nende peale ärkaks ilmselt ka brother john üles. kiriku juurde jõudes ning korras hekke, puhtaid maju, hoolitsetud lillepeenraid ning ilusaid viinamarjavääte nähes mõtlesingi ma, et selle tädi poolt oli see lihtsalt ilus käitumine. sellega seoses meenus mulle ka mustlanna, kes mulle augusti lõpus poes oli lubanud järjekorras tema ette seista, sest mul oli proportsionaalelt vähem asju, kui temal. that’s Holland for you, nagu ta ütles. ilus käitumine.

jalutasin ning Churchilli-nimelise tänava juurde jõudes märkasin, et taevas oli muutunud ähvardavamaks, mistõttu võtsin kotist oma vihmavarju ning jalutasin aeglaselt mööda sillutatud tänavaid, mille äärtes seisis sadu mopeede ja rattaid. majade ees seisid vanad diivanid, mida elanikud nähtavasti peesitamiseks olid suvel kasutanud. muuhulgas leidsin ka maastrichti raekoja, mis järelikult polegi kesklinnas, nagu võiks esmalt arvata. päris kompaktne hoone, kuigi võrreldes teiste ümbruskonna majadega päris kogukas. tööpäev oli juba läbi, kuid erilist sagimist ma siinkandis ei täheldanud. vihmavarju avades tundsin, et mind ümbritsev ajaline ning ruumiline hetk oli kuidagi sentimentaalsust, nukrust äratav. voolavates emotsioonides kümmeldes lonkisin vaikselt mööda teed edasi. mainin ära, et kella kuue paiku tulin ma koju tagasi, tõin naabri juurest kotid ning sain sisse. peale seda hakkasin ma tegema endale magushaput kana (kaste tuli selle pärast hea, et maitses umbes taoline, nagu vanaema tehtud letsho peale seda, kui ta on mõned kuud Hiinas elanud ja kokakunstinippe üles korjanud) ja riisi, mis tuli päris hea. nüüd mõtlen ma tassi kohvi peale, millel võiks olla sorts toffee‘d sees.

kannatab mainimist, et käisin vahepeal Brüsselis ja Kölnis. esimene oli suurlinna tiitli kohta kuidagi vaikne ja rahulik; ma ei teagi, kas oli oli selles, et oli laupäev või ongi brüssel keskuse perifeerias välja surnud. kuningalossi juures oli suur park, kus inimesed rahulikult nädalavahetust veetsid, kuid europarlamendi maja juures ei olnud enam kedagi, ainult üksikud klaashoonekompleksid. belgias olles ei unustanud ma proovida belgia vahvleid, mis olid oma shokolaadise vahukoorega päris maitsvad.

6829_1197782899619_1079899759_606030_7513824_n

Köln meeldis mulle rohkem, sel oli mitu põhjust; 90% mainitud linnast kahjuks hävis II maailmasõjas, mistõttu majad olid valdavalt uued ning tänavad kitsad, ent sellest tekkinud kerge planeeringukaos andis linnale jõuliselt tahumatu, ent muretu isikupära, umbes nagu hulkur Rasmuse arhitektuuriline vastand. väljaspool keskust oli aga palju rohelust ning ruumi. pimeduse saabudes lõid lõkkele Rheini-äärsed valgustid, sel seilavad praamid ning paadisildade juures väärikalt seisvad vanemas stiilis säilinud majakesed, ka kohvikud ja baarid.

DSC01981

DSC01985

DSC01990

DSC01991

DSC01997

DSC01998

DSC02001

veel pilte Kölnist leiab siit. loodetavasti lähen ma novembris pariisi – peatse kirjutamiseni!

Advertisements

2 thoughts on “#42 mooie gedrag

  1. zenkaaa

    Juhuslikult sattusin sellele leheküljele.. Väga huvitav lugemine. Mul sõbranna ka Maastrichtis, praegu esimese aasta magister seal.

  2. reiviklaver Postituse autor

    hehe, mul on ka esimese (ja ainukese) aasta magister.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s