#44 i love techno

ma olin oodanud seda juba küllaltki kaua, veidi rohkem kui aasta. tollal oli tegemist ainult pisikese ideehakatisega, mil tänu põgusale visiidile internetiavarustesse sai eimillestki see miski, mis hakkas eksponentsiaalse kiirusega kasvama. me olime sattunud kiiresti vaimustusse ideest minna Üritusele. suure tähega seepärast, et see oli meie muusikalisele maitsele ühiseks,  üllatavalt suure haardega nimetajaks. eelmisel aastal muidugi ei olnud idee pragmaatilist hakkamist täis, pigem visiooni ja unistust, sest võimalused ei küündinud seda realiseerima. kuid juba siis sai mulda sängitatud otsus – see idee läheb aastaks sahtlisse ning otsime ta üles siis, kui oleme jõudnud ringiga samasse kohta tagasi, ehkki targemana. nõnda investeerisin ma tasa ja targu – olgu, tegelikult üsna impulsiivselt – õigel hetkel juba kuklas vasardanud mõttele, sest sama aeg hakkas lähenema; kätte oli jõudnud karmiinpunane sügis ning üritus ootas ees.

DSC02338

koitis päev, mil ees ootas reis. mitte grandioosne reis, sest kaugus ei olnud ülemäära suur, aga matkamõõtu oli ta sellegipoolest. kiiresti voolas rong tuksudes mööda Euroopa teeartereid, kuni jõudis ühest väikesemast, lümfisõlmesuurusest väikelinnast võib öelda Südame endani, mis asus naaberriigis. vaatamata eeldustele ei olnud see aga minu peatuspaik, sest pidin liikuma sellest transiitpunktist edasi, perifeeriasse, membraaniäärteni, kus asus teine oluline sõlm. sõlm, mis sidus vee maaga. just siin pidi toimuma minu üritus. kohale jõudes oli killuke elevusest minusse juba sisenenud.

DSC02346

mul oli kõht tühi ning mööda värvilsite pinkide ning majade, suletud shokolaadibutiikide, särisevate fritüüridega kiirtoidukioskite ning hämarusse mattuvate keskaegsete tornidega merelinna liikudes leidsin enda jaoks midagi sobivat. armsalt robustne pisike kohake, kust sain seda, mida vaja. mul ei olnud valimiseks eriti aega, seega tegin kiiresti. jaama juurde tagasi tulles olid lõkkele lahvatanud suured sildid, mis illustreerisid seda, kus ma peaksin olema, et oma sihtmärgini jõuda. natukese aja pärast pidi see juhtuma. elevus kasvas veelgi.

DSC02352

trammist väljudes, saadetuna endasuguste laulust, hakkasin ma tajuma kasvavat elektrit õhus. see ei saanud olla ainult ilmastiku ärapööramisest tingitud – hoolimata sellest, et kogunesid vihmapilved, oli tunda midagi erutavat, midagi inimlikku; midagi, mis sünnib ootusest. inimesed olid ammu juba hakanud oma pärisminasid minetama ning asemele tulid laupäevaõhtused, noored energiakulutajad, mis ei kavatsenud töötamisest loobuda enne varahommikut. kütus oli sisse võetud ning ressurssidest puudust ei tulnud. vihm sabistas rahvamasside peale, kuid oma loomulikku jahutavat iseloomu ta seekord välja kanda ei suutnud, sest kollektiivne soojus aurustas selle kiiresti. vaikselt hakkas kogu asi liikuma kriitilise piiri suunas.

DSC02356

ida-euroopa turistid iidsete ravimtaimede otsinguil, millega piipu toppida. lõbusad saksa tudengid, kel haljasvett rohkem kui mõdu, mida lahkesti ka teistele pakuti. hispaania-jamaika jalgpallifänlust meenutavaid kummardustavasid jäljendavad poisid ja tüdrukud, kes kangesti ukse juurde juba kibelesid ning platseebokujulisi kompvekke jagavad kohalikud – kõik nad ootasid vaid üht – sissepääsu avanemist. eelmäng hakkas juba kangesti pimestavaks muutuma ning inimesed sattusid oma impulsside vaka all hoidmisega juba raskutesse.

DSC02363

kui äkki tuli valgus. vaikus. ja hüüe kui ühest suust, mille lõpp juba summutava bassi alla mattus. siit kõik alguse saigi. siis tajusin õige korraks aja peatumist.

kõik see lõpes minu jaoks umbes sama kiiresti kui sai alguse. kiirelt, vihaselt ning räpaselt algav etendus eskaleerus valgus- ja helilainete virrvarri kasvamisega grandiosseks mäeks, mis suure plahvatusega öö kuue all kadus umbes peale kella nelja hommikul. valutavate jäsemete, ähmase pea, sassis juuste ning unepuudusega maadeldes avastasin ma end ühel hetkel taas rongilt, loksumas tasa ja targu oma provintsi poole. “noh, kas tagasi jõudes kuulame natuke tehnot ka või?” kõlas kõrvaltpingilt veel vaevukuuldav Ameerika sarkasm. väikse muigega tukastasin, kuid mitte kauaks, sest päike hakkas juba eredalt silma paistma.

ps. videomaterjali on veelgi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s