Category Archives: mõtted

#47 joie de vivre

tere ja head uut aastat. olen saabastelt pühkinud reisitolmu, mis aasta jooksul kogunenud nii neile kui ka minu kuuele ja kaabule. alles on jäänud vaid tarkus ja kogemus, mis maailmast imbund. olen punasest tolmust puhtaks pühkind teksad, mis Austraalia kõrvemaal määrdunud, saabastest välja puistanud Kullaranniku liivakübemed, varrukatest välja raputanud Springbrooki ämblikud ning välja maganud rõõmujoobumisest, mis kogunend Melbourne’i kohvikutes. ei pääse mööda ka vihmavarju kuivakslöömisest, mis Hollandis oma tööd truult teinud on; Rotterdami, Haagi ja Amsterdami vahel reisides vettinud sokid kuivavad juba ammu radiaatoril, kanepilõhn on juustest pestud ning Maastrichti jalgrattakellad ning neid pruukivad Kölni veega lõhnastatud tüdrukute naerukilked kõlavad mu kõrvus endiselt, samal ajal kui Kopenhaageni pidurüü sillerdab jäädavalt silme ees. kõike seda teen ma lumises muinasjutumaailmas Viljandile, Tartule ning Põhja-Eesti rannikule mõeldes, kuhu unustasin tükke oma südamest, et mul oleks alati võimalik nende juurde tagasi tulla. 2009, sa oled võtnud, kuid sa oled ka andnud, sinust saab kunagi rammus peatükk. jää jumalaga!

Advertisements

#34

minu arvates on kokkusattumuse kontseptsioon mitteammendav. kokkusattumus on defineeritud kui kahe või rohkema sündmuse samaaegne toimumine ilma märkimisväärse seoseta nende vahel. seda on võimalik matemaatiliselt-füüsiliselt seletada ja see justkui nüliks selle eksootika mis täiesti sõltumatute muutujate vahel võib esineda. nt kui ma elaksin ameerika ühendriikides, oleks tõenäosus saada välgust lüüa üks veerandile miljonile. üks maja kahesajast põleb iga aasta seetõttu teise näitena maha. see matemaatiline “reaalsus” ei ole aga inimese jaoks enne tõeline kui see juhtub kellegagi tema lähedal, kulmineerudes tema endaga. mis on see tõenäosus, et see minuga peaks juhtuma. kuule ole nüüd, miks peaks MINUGA sihuke asi juhtuma? nii sa just täpselt mõtledki. tahan jõuda punktini, mil oleme silmitsi sündmusega, mille esinemise tõenäosus on küll paberil prognoositav, kuid siiski oleme lapselikult kaitsetud selle puhtpsühholoogilise jõu ees ning kompenseerima seda eitamisega; iialgi enne ei tule see ilmsiks, kui oleme midagi täiesti uskumatult “juhuslikku” kogenud. kas pole imelik, et kokkusattumuse definitsioonist lähtudes ei tohiks sündmuste vahel mingisugust seost olla, s.t. see peaks olema juhuslik, aga kui juhuslik õige on üldse olla juhuslikkuse tunnistaja? kujuta endale ette olukorda, kus sa oled otsustanud reisida oma väikesest riigist kaugele maale. sa oled otsustanud siduda end seal konkreetsete inimestega. sa oled otsinud välja konkreetsed kohad, kuhu minna ja konkreetsed mõtted, plaanid ning tegevused, mida ellu viia. seeläbi oled j6udnud konkreetsel kellaajal kohta, kus konkreetsete sündmuste kokkulangemise tõttu satud sa oma igapäevaselt teelt kõrvale, selle tulemusena aga istuma sõidukis kohta, kust kuuled sellessamas neljamiljonilises hilisõhtuses metropolis asetsevas bussijaamas.. eesti keelt. ning sa ütled naeratades “eesti keelt on kena kuulda”, mille peale too ei suuda kuidagi oma heameelt tagasi hoida ning räägib sulle kõik. k.a. seda, et ta elab sinu lähedal ning teab muuhulgas inimesi kellega end sidunud oled. ta ongi mingis ulmelises mõttes üks neist inimestest. ma ei usu puhastesse kokkusattumustesse. ma usun valikutesse ja isikupärasse. ma usun nagu paljud teised, et pärilikud ja keskkondlikud tegurid teevad koostööd; et üks töötab teise suunas ja vastupidi. ma usun, et sarnased rändavad sarnaseid radu mööda. need teed peavadki kunagi kohtuma. ma usun.

#31

ma mäletan seda päris selgesti. see oli valgusküllane aeg. ma mäletan, et tund oli varajane, sest päike oli alles väga madalal, nõnda sai ta aknast täpselt sisse paista ning näolappe selgesti valgustada. mina eriti kõrgele nägema ei ulatunud, seega põrnitsesin vahelduvalt oma tumesiniste luhta-tossude kinnituskrõpse ja taldrikute ääri kohvikulaual. kohvikul oli imeline atmosfäär; sel olid kardinad, nagu meil kõigil olid esimeses või teises klassis, koolimajas – tumedad ja paksud. kardinad ei olnud täiesti ette tõmmatud – sihvakas valgusemüür paistis sealt läbi, nagu mainitud. see oli õdus tunne, isegi tolmukübemed näisid soojust nautivat. kunstnahast, kõrgete seljatugedega diivanid lõid väga hubase eraldatustunde. aeg liikus äärmiselt pikkamisi, koogilusika ja -taldriku kõlksud terves kohvikus kõlasid hästi pikalt, helid olid suurde ruumi otsekui kinni jäänud, kuid selle asemel, et väljapääsu otsida, aeglustasid nad sammu ning ujutasid kõik ümbritseva. inimesed pöörasid oma pilke pikkamisi auravatelt tassidelt vastasistujatele, vahetasid põgusaid, terve igaviku kestvaid pilke ning paljastasid hetkeliseks naeratuseks pärlikarva hambad – seegi tundus lõputuna. samal ajal maandusid akna taga lennukid, rebides end pilvepatjadest lahti. ma ei teagi, millele ma tol hetkel võisin mõelda – kas sellele, millal tuleb uus ports kohupiimakooki, pingviinijäätist või mannavahtu. või hoopiski sellele, millal me ometi lõbustusparki läheme.

#27

phd050508s

mul on kaks teooriat sellest, miks õpitakse nii pikalt ülikoolis. esimeseks – ei juleta sukelduda töömaailma, sest mõte tundub ängistav. teiseks – ei juleta ohustada oma sissetöötatud positsiooni akadeemia rüpes, mis on kõikide mugavustega, ja veel rohkemgi. esimesed ideesärtsud nii mõtlemaks andis mulle paar aastat tagasi minu organisatsioonikäitumise õppejõud, noor doktorandineiu, kes endast rääkides põhjendas oma tegevusvalikuid lapsepõlve pikendamise sooviga. väga aus ülestunnistus. siis sai see mõte sinnapaika ka jäetud, kuna enda tee oli alles poolepeal. või kas mitte veel rohkem lähemal algusele, kui nüüd järeldada võiks? üks võrdlemisi suur etapp sai suhteliselt äsja läbi ning kuitahes palju usku (põhjendatud või põhjendamata – siinkohal ei ole sel tähtsust) mul iseendasse ei olnud, mängis minu valikutes osa lisaks täiesti siirale alaväärsustundele oma erialas ka sotsiaal-akadeemiline surve – ajakirjandus pasundas halastamatult vahetult enne meie riikliku lennu lõpetamist sellest, et bakalaureus ei vääri kõrgharidusstaatuse nime. noh ja siin ma nüüd olen, eks ole. sellele ei ole ma enne tänast otseselt mõelnud, põhjus, miks ma seda hetkel teen, on see, et nentisin paar päeva tagasi iseendale – ma ei lõpeta iialgi ülikooli. see oli selline tragikoomiline situatsioon, et ma justkui olen nii loodud säärasesse maailma, mis ei lase mul olla kuigi rahul sellega, mis mul olemas on, alati on järgmine etapp. minu arust ei ole kõikidel neil muutujatel, mis sellesse oma panuse annavad, mingit õigust! ma saan aru, et osa sellest on ka minu kui indiviidi valik, kuid millal õieti tuleks kainemõistuslik piir, kus inimene ei peaks enam tundma, et on veel palju õppida. küsimus ei ole “kõikide viimaste uuringute seisukoha”-laadse spekulatsiooniga, kus luuakse sild pika haridustee ja elevandisuuruse rahakoti vahele. kindlasti on mingi osa selles tõtt, kuid common sense ja kogemus ütleb, et üks ei välista ega ka ei sisalda automaatselt teist. kas pole absurd, et ma, olles teadlik nendest faktidest, ei suuda oma tegevust kardinaalselt muuta, sest ma tean, et see on õige. iseasi, mis on selle minu peas õigeks vorminud. ma ei tahaks, et see kostaks kui mingisugune hala selle pärast, et ma ikka õpin, nagu ma teeks seda vastu tahtmist või kellegi sunnil. aga nüüd hakkan ma aru saama, mida mõtles marika rauk 2005. aasta septembrikuu päeval vananaistesuvises tartu linnas, öeldes väikese sädelusega silmanurgas: “pidage meeles, et kui te arvasite, et ülikooli saada oli raske, siis siit välja saamine saab olema palju suurem katsumus.”

kuid tõenäoliselt on ka alternatiive. rääkigu sulle neist noor, heledate rastapatsidega läti verd skater õllejoomiskutsele lisakaalu andmiseks, uljas ja säravate silmadega taani doktorant, kellele üldse ei meeldi infosulud ja reklaami-reaalsuse mittevastavus eesti multidistsiplinaarses, rahvusvahelises teaduruumis neis asjus, mis puudutavad seda, kuidas asjad TEGELIKULT käivad, noor singapuris sündinud filipiinlanna oma kristlikesse uskumustesse lõimunult või armutult räuskav neoonrohelise vestiga bomsh neetult palavas austraalia lõunaranniku metropoli tukslevas südames. igalühel neist on oma vaade sellele, mis on tegelikult elu. ülikool loob nägema elu täpselt sellise omalaadsusega, nagu seda teeb oma komplektiga ehitaja, füsioterapeudi, professionaalse ujuja või asotsiaali keskkond. lühidalt – sõbrad, kaasvõitlejad, noored ja vanad, et ei kustuks teadusjanu te hinges, kuid see sära ei tohi matta kuu teist poolt; maailma, mis on väljaspool “reaalsust”, sest reaalsus on laias laastus see, milliseks me ta enda jaoks kujutame ja mida päevast päeva elame.

ps. mõttemallide tobeduse illustreerimiseks – täna sain ma $30 selle eest, et rääkisin umbes pool tundi haiglas väga mitteformaalses keskkonnas, peaaegu kohvitassisituatsioonis olles õega sellest, kuidas kirjutada tabelisse korrektselt analüüsitud andmeid, mis on statilistilise testi x eripärad ning miks palju tabeleid ei ole soovitatav uurimustöösse panna.. google, anyone?

ning tip of the day: õpime selgeks mõne ameti ja lähme vaatame, mis on selle majakese taga, mis tundub koduteel alati nii salapärane!

#17

“Any part of the heart that initiates an impulse without waiting for the sinoatrial node is called an ectopic focus, and is by definition a pathological phenomenon.” (link)

“Dopamine, norepinephrine, and serotonin are more commonly found during the attraction phase of a relationship.”

“Chemically, the serotonin effects of being in love have a similar chemical appearance to obsessive-compulsive disorder; which could explain why a person in love cannot think of anyone else.”

So let me ask you.. is love pathological?

#16

emotions – the hallmark of mammalian evolution.. or a quick route to dante’s inferno?

we as humans seem to rationalize everything, even feelings, which, essentially, aren’t rationalizeable because of their origin, complexity and structural chaos. to not go too much into detail about the neuronal mechanisms of different emotions i shall turn to a more holistic issue of affect.

on a rainy october day while driving down riia road in a bus and passing the flickering lights of the newest mall, i remembered something random that made me smile. i cannot say, was it something i saw, heard or intentionally pondered over that made me remember the subject of my well-being – suddenly something just felt rather good.

this in mind, for me, there are two clear classes of positive emotion processing via memory. one is intentional, where the person deliberately rounds up his or her retrieval mechanisms to access the object needed, or, top-down. the other is unintentional, where the person suddenly remembers something due to an external cue (visual, auditory, somatosensory or olfactory), or bottom-up. but this is all pure textbook!

sometimes, when feeling something undiscribeably pleasant, i’ve tried to “pin it down”; something feels so good that it would be nice to prolong its’ effect – kind of like adrenaline prolongs the effect of an anesthetic by constricting blood vessels. where’s the problem, you say? if it’s neatly packed inside ones’ memory areas, then it is accessible whenever or wherever. this is true when the person knows exactly what triggered the emotion (or, as mr tulving might say, the moment of retrieval has to be maximally homologous to the moment of encoding). if not, then the perceived subject or object is easily removed from working memory and placed back into the drawers of mind. but there is something that isn’t easily and exactly duplicated – the uniqueness of emotion.

the very essence and heart of affect – pure feeling. it is unique and constructed very specifically by internal and external markers, which means that any feeling in a moment of time is one of a kind. knowing this may put the person – as in this case, me –  in a somewhat urgent position to try and crystallize the moment with its’ precise affective color. of course and unluckily, i fail.

it would be nice to understand the mechanism of such purity and uniqueness. or is my wish too rational?