Category Archives: euroopa

bordeaux

käisin nädalavahetuse paiku Prantsusmaal. reis oli töö asjus. teadupärast töötan ma nüüd haiglas ning tekkis võimalus minna koolitusele – “brain aging and cognition academy”. korraldaja UCB oli kunagi väike Belgia farmaatsiafirma, mis nüüdseks on võrsunud maailmamastaabis rohugigandiks. Prantsusmaal ei olnudki ma enne käinud, seega võtsin pakkumise rõõmuga vastu. esmalt Pariis.

kahjuks nähtav ainult lennujaama juurest, kuid õnneks oli väga soe ja muidugi tekkis soov kunagi tagasi tulla ja ehk siis ka mõnd vaatamisväärsust kiigata. aga edasi bordeaux’sse. selle linnaga on sedasi, et ta on lahedalt väike, soe, vana ja hubane. siin-seal näed mõnda palmi, kuid tegelikult ei paikne linn veel vahemerelises kliimas. pigem kujundab siinset ilma atlandi ookean. käes on oktoobri lõpp, kuid kraade oli pühapäeval +22, mis oli eriti tore. mööda jõeäärt jalutades jäi mulje, nagu oleks veel omadega hilissuves. restoranid ja kohvikud on ilmselt alati puupüsti täis, hinnad on prantsusmaale sobilikult kõrged ning inimesed suhteliselt heatahtlikud. palju on noori, üliõpilasi (linnas on 5 ülikooli). väga lahedad trammid sõidavad ringi. igatahes jäi sellest kõigest kaunis väheks, seega kunagi võiks sinna kindlasti tagasi minna.


Advertisements

what the **** should I do in Tartu, in November?

hi. because all of my previous posts in this blog have been in Estonian, i chose to write the next one in English, not only to appeal to foreign readers but also to use this chance to introduce some of the things you can do in this slushy month of November here in the southern town of Tartu, Estonia. namely, i had such an interesting week that i had the feeling i should write about it. note: photos in this post are Googled, not made by myself.

last monday i had the unique pleasure of visiting St. Anthony’s Guild. for those who don’t know what a guild is – a guild is an association of craftsmen in a particular trade. The golden years of guilds were way back in the Middle Ages and since then there are but a few left who want to maintain the know-how of handicraft. we opted to visit the Stained Glass House to make some glass birds.

after the workshop, we wanted to have some Chinese food so we visited Tsink Plekk Pang. Chef’s noodles with honey chicken is a delight worth trying.

moving on to Tuesday, the break of the crisp morning invited us onto a barge of sorts (lodi in Estonian) to catch an early boatride. The Peipsi lodi is an unique one-masted ship adjusted for transport on the nearby lake Peipsi and its’ rivers. According to historians, lodi was used in Hanseatic trade on the river Emajõgi already in the 14th century. Peipsi barges brought furs, wax, honey, flax and hemp from Russia, also most of the firewood ended up in Tartu the same way. after sitting on deck covered with lamb furs and sipping seaman spirit out of a steel cup and listening to the captain talk about the history of boating on the river in a crackling voice, we felt quite good.

it was also nice to go below deck to sit near an old iron stove and get warmed up. after the windy ride we took a cab to the nearby Italian restaurant “La Dolce Vita“. most of the people took a standard pizza but i chose a nice creamy salmon pasta instead.

welcome to tartu

#46 hopenhagen

paar nädalat tagasi õnnestus mul ära käia Taani Kuningriigis. kõik algas väga impulsiivselt – nimelt, umbes oktroobri alguses mõtlesin ma, et realiseerin oma soovi minna Taani, mida olin tahtnud teha juba tükk aega. nüüd olin sellele küllaltki lähedal ning mõtlesin, et miks mitte. otsisin endale sobiva pakkumise Norwegian Airi kaudu ning pilet mul olemas oligi. see, kelle juures ma seal ööbima ning mida tegema hakkan, jäi pikemaks ajaks lahtiseks, kuni koitis novembri algus ning hakkasin mõtlema, et nüüd oleks mul vaja endale seal ööbimiskoht ka leida. loomulikult üritasin ma vaese tudengina alustada Couchsurfingust ning Orkuti “Eestlased Taanis” kommuunist – asjata. mind üllatas, et CS mind hädast välja ei aidanud. kuid see selleks. lõpuks õnnestus mul endalegi üllatavalt leida asüüli minu leedulannast kursaõe nõo korteris, kes elas seal oma soomlasest poiss-sõbraga :) kui koitis päev minekuks, võtsin varakult jalad alla ja kihutasin amsterdami poole, sest schipholi lennujaamas ootas mind lennuk. rongis nägin kooliõde Sireat; graatsilist, tõmmut verd hollandlannat, kellega rääkisime koolivärkidest aga ka puhkusest ja sellest, et ma peaksin hakkama tõsisemalt raamatu kirjutamise peale mõtlema. amsterdamis ootas mind liis n., minu vana kursaõde, kellega olin eelnevalt kohtumise kokku leppinud, kuna ma polnud teda kaua näinud – temagi õppis juhtumisi hollandis – nimelt amsterdami ülikoolis. mul oli natuke aega enne lendu ning nii ta võttiski mind avasüli vastu; viis mind 200 aastat vanasse kohvikusse, kus rääkisime kooli- ja muidujuttu. mässumeelset arengujuttu, mis oli üle pika aja väga-väga värskendav. lähenes õhtune aeg ning pidin hüppama rongile, et lennujaama minna ja seda ma tegingi. lend möödus mugavalt ning hilisõhtul olingi juba kopenhaagenis kohal. kõik, k.a. ühistransport, toimis laitmatult ning tänu sellele, et olin google mapsist enne uurinud välja, kuidas ma oma võõrustajate juurde saan, leidsin kiirelt oma tee. umbes südaööl olin ma kohal ning parajasti oli neil hiline istumine pooleli koos ühe teise leedu tüdruku ning taani poisiga, kes olid väga muhedad tegelinskid. nendega me rääkisime pikalt lendamisest ja lennujaamadest. tänu sellele diskussioonile viidati mind raamatu “air babylon” suunas, mis on mõnus lugemine – soovitan kõigile, kes tahab teada, missuguse tööstusega ta end lennukisse istudes ikkagi seob. kahjuks pidi minu võõrustajate naispool järgmise päeva varahommikul londonisse lendama, seega saime ainult põgusalt rääkida. nimelt oli tema varakult oma kodumaalt leedust läinud õppima soome, kus oli kohtunud kohaliku noormehega. jah – sama noormees oli minu võõrustajate meespool. tore soome poiss, veidi minust vanem. mõlemad olid õppinud majandust ning poiss töötas nüüd tubakafirmas (sic!) turundajana. muide, ise ei suitseta, kurat, kuidas sihukest tööd üldse teha saab? aga saab. tüdruk otsis taanis tööd parajasti ja see pidi välismaalasele eriti ränk olema, sest kohalikelgi hetkel kitsikus majas kriisi tõttu. taani olid nad kolinud seetõttu, et poisi tööandja peakontor kolis sinna. elamine oli neil väga minimalistlikult ilus ja funktsonaalne, nagu põhjamaale omane:

ma ei tea, kuidas mul vahel ikka nii hästi veab, aga seegi kord oli fantastiline – mulle anti majavõti, jalgratas, taani “lonely planet” (sihuke inforaamat koos kopenhaageni kaardi ja vaatamisväärsustega) ning anti igasugu juhtnööre. poiss töötas terve nädalavahetuse seega ei saanud kaasa lüüa, kuid mina tuulasin kaks päeva mööda linna. kohustuslikud väike merineitsi..

..ja christiania said loomulikult külastatud. kes ei tea, siis viimane on nn vabalinn – linn linna sees – mõningane autonoomia ja suhteliselt vabad kombed. christiania on hipiliikumise relikt – omal ajal, u 30-40 aastat tagasi, võtsid kohalikud üliõpilased christiania rajoonis üle vana sõjaväebaasi (väga tabav iroonilis-poeetiline õiglus minu arust) ning lõid sinna oma kommuuni, kus nad saaks rahus aega viita. nõnda kogunes sinna üle aastate ka samasuguseid teisitimõtlejaid. ühel hetkel muidugi vabameelsus hakkas üle äärte ajama ning tänavale ilmus lisaks kergemale uimastile ka raskekaalumõnuaine, mis pani politsei reide tegema ning tegevuse lõpetama. hetkel on külake lühidalt öeldes mälestus kunagisest hiilgeajast, mida tuletavad meelde igale majaseinale tehtud graffitid, karavanivagunid, mehed istumas ümber põlevate tünnide, sugereerivad sõnumid aiaplankudel ning keskel asuv laat. muide, seal ei tohi pildistada, kuid mõned näpsakad sain võetud.

lisaks sellele tooksin välja veel nyhavni ja christianstadi – kokkuvõtlikult kanaliterajooni, mis kunagi taani kuninga palvel linna rajati – modelleeritud hollandi linnade järgi :)

veel külastasin lihunikeala (metalli-puidutekstuuriline indudstriaalrajoon), maailma pikimat ostutänavat, loomulikult erinevaid sadamaääri ja merekallast.

öine linn koos tuledesäras tivoliga oli kirsiks tordile.

kahju oli mul ainult sellest asjast, et ma ei kohtunud hannesega, kes elab samuti taanis, kuid kopenhaagenist eemal. sekelduste tõttu mobiiltelefoni ja -sidega ei saanud me omavahel ühendust. leppisime kokku, et kohtume hoopis tartus. muide, rääkides tartust – ma lähen nädala pärast koju. pühad tulevad. enne vana-aasta lõppu teen veel väikese kokkuvõtva postituse. olge mõnusad!

#45 vuil gevoelloos engel jongen

Viimase paari nädala sisse on esmaks mahtunud käik Amsterdami. See linn on Hollandi etalon oma kanalite, jalgrataste, äärmusliku tolerantsuse ja kihava kultuurikatlaga. Ühe päeva jooksul on täiesti võimatu ammutada sealt kõike seda, milleks tegelikult peaks kuluma aastaid. Linna on hästi iseloomustanud mu tuttav gepardine: Amsterdam on nagu perfektne armuke – kuigi teame üksteist alles üürikest aega, on tunne, et üheskoos on elatud terve igavik – ja uusi asju on endiselt avastada.

DSC02381

DSC02408

DSC02449

DSC02464

DSC02467

DSC02475

DSC02477

DSC02496

DSC02497

DSC02499

Teiseks suuremaks käiguks võib lugeda möödunud nädalavahetusel toimunud Discover Holland Weekend‘i. Kuigi ma ei ole Hollandis õppijana Erasmuse kaudu, on mul au omada selle rahvusvahelise organisatsiooniga seotud sõpru ning seetõttu ka eksklusiivne ligipääs informatsioonile, mille hulka kuulub ka teave ürituste kohta. Nõnda sain ma mõni aeg tagasi teada, et selline kahepäevane käik on toimumas. Marsruudiks oli märgitud ‘s-Hertogenbosch (üks vanimaid linnu Hollandis) – Kinderdijk (üks hollandipärasemaid paiku Hollandis koos oma tuulikuselektsiooniga) – Rotterdam (üks uusima ja modernsema väljanägemisega linnu Hollandis) – Haag (riigivalitsus et al) – Scheveningen (ilusamaid randu Hollandis) – Utrecht (religioosemaid ja rikka kultuuripärandiga linnu Hollandis). Nagu võib arvata, oli liikumist ja tegemist palju. Organisatoorselt oli tegemist äärmiselt, isegi üllatavalt hästi õnnestunud ettevõtmisega – kõik sujus otsekui valatult ning seetõttu tahaksin ma siinkohal ka tänada ESN Maastrichti tiimi meie hoolitsemise eest – meil kõigil oli väga-väga hea :)

DSC02534

DSC02539

DSC02554

DSC02558

DSC02574

DSC02583

DSC02586

DSC02602

DSC02618

DSC02625

DSC02645

DSC02661

DSC02662

DSC02675

DSC02682

DSC02688

DSC02708

DSC02711

DSC02714

DSC02715

Järgmine käik on Copenhagenisse, seega jällekirjutamiseni jõulukuu alguses!

#44 i love techno

ma olin oodanud seda juba küllaltki kaua, veidi rohkem kui aasta. tollal oli tegemist ainult pisikese ideehakatisega, mil tänu põgusale visiidile internetiavarustesse sai eimillestki see miski, mis hakkas eksponentsiaalse kiirusega kasvama. me olime sattunud kiiresti vaimustusse ideest minna Üritusele. suure tähega seepärast, et see oli meie muusikalisele maitsele ühiseks,  üllatavalt suure haardega nimetajaks. eelmisel aastal muidugi ei olnud idee pragmaatilist hakkamist täis, pigem visiooni ja unistust, sest võimalused ei küündinud seda realiseerima. kuid juba siis sai mulda sängitatud otsus – see idee läheb aastaks sahtlisse ning otsime ta üles siis, kui oleme jõudnud ringiga samasse kohta tagasi, ehkki targemana. nõnda investeerisin ma tasa ja targu – olgu, tegelikult üsna impulsiivselt – õigel hetkel juba kuklas vasardanud mõttele, sest sama aeg hakkas lähenema; kätte oli jõudnud karmiinpunane sügis ning üritus ootas ees.

DSC02338

koitis päev, mil ees ootas reis. mitte grandioosne reis, sest kaugus ei olnud ülemäära suur, aga matkamõõtu oli ta sellegipoolest. kiiresti voolas rong tuksudes mööda Euroopa teeartereid, kuni jõudis ühest väikesemast, lümfisõlmesuurusest väikelinnast võib öelda Südame endani, mis asus naaberriigis. vaatamata eeldustele ei olnud see aga minu peatuspaik, sest pidin liikuma sellest transiitpunktist edasi, perifeeriasse, membraaniäärteni, kus asus teine oluline sõlm. sõlm, mis sidus vee maaga. just siin pidi toimuma minu üritus. kohale jõudes oli killuke elevusest minusse juba sisenenud.

DSC02346

mul oli kõht tühi ning mööda värvilsite pinkide ning majade, suletud shokolaadibutiikide, särisevate fritüüridega kiirtoidukioskite ning hämarusse mattuvate keskaegsete tornidega merelinna liikudes leidsin enda jaoks midagi sobivat. armsalt robustne pisike kohake, kust sain seda, mida vaja. mul ei olnud valimiseks eriti aega, seega tegin kiiresti. jaama juurde tagasi tulles olid lõkkele lahvatanud suured sildid, mis illustreerisid seda, kus ma peaksin olema, et oma sihtmärgini jõuda. natukese aja pärast pidi see juhtuma. elevus kasvas veelgi.

DSC02352

trammist väljudes, saadetuna endasuguste laulust, hakkasin ma tajuma kasvavat elektrit õhus. see ei saanud olla ainult ilmastiku ärapööramisest tingitud – hoolimata sellest, et kogunesid vihmapilved, oli tunda midagi erutavat, midagi inimlikku; midagi, mis sünnib ootusest. inimesed olid ammu juba hakanud oma pärisminasid minetama ning asemele tulid laupäevaõhtused, noored energiakulutajad, mis ei kavatsenud töötamisest loobuda enne varahommikut. kütus oli sisse võetud ning ressurssidest puudust ei tulnud. vihm sabistas rahvamasside peale, kuid oma loomulikku jahutavat iseloomu ta seekord välja kanda ei suutnud, sest kollektiivne soojus aurustas selle kiiresti. vaikselt hakkas kogu asi liikuma kriitilise piiri suunas.

DSC02356

ida-euroopa turistid iidsete ravimtaimede otsinguil, millega piipu toppida. lõbusad saksa tudengid, kel haljasvett rohkem kui mõdu, mida lahkesti ka teistele pakuti. hispaania-jamaika jalgpallifänlust meenutavaid kummardustavasid jäljendavad poisid ja tüdrukud, kes kangesti ukse juurde juba kibelesid ning platseebokujulisi kompvekke jagavad kohalikud – kõik nad ootasid vaid üht – sissepääsu avanemist. eelmäng hakkas juba kangesti pimestavaks muutuma ning inimesed sattusid oma impulsside vaka all hoidmisega juba raskutesse.

DSC02363

kui äkki tuli valgus. vaikus. ja hüüe kui ühest suust, mille lõpp juba summutava bassi alla mattus. siit kõik alguse saigi. siis tajusin õige korraks aja peatumist.

kõik see lõpes minu jaoks umbes sama kiiresti kui sai alguse. kiirelt, vihaselt ning räpaselt algav etendus eskaleerus valgus- ja helilainete virrvarri kasvamisega grandiosseks mäeks, mis suure plahvatusega öö kuue all kadus umbes peale kella nelja hommikul. valutavate jäsemete, ähmase pea, sassis juuste ning unepuudusega maadeldes avastasin ma end ühel hetkel taas rongilt, loksumas tasa ja targu oma provintsi poole. “noh, kas tagasi jõudes kuulame natuke tehnot ka või?” kõlas kõrvaltpingilt veel vaevukuuldav Ameerika sarkasm. väikse muigega tukastasin, kuid mitte kauaks, sest päike hakkas juba eredalt silma paistma.

ps. videomaterjali on veelgi.