paar nädalat tagasi õnnestus mul ära käia Taani Kuningriigis. kõik algas väga impulsiivselt – nimelt, umbes oktroobri alguses mõtlesin ma, et realiseerin oma soovi minna Taani, mida olin tahtnud teha juba tükk aega. nüüd olin sellele küllaltki lähedal ning mõtlesin, et miks mitte. otsisin endale sobiva pakkumise Norwegian Airi kaudu ning pilet mul olemas oligi. see, kelle juures ma seal ööbima ning mida tegema hakkan, jäi pikemaks ajaks lahtiseks, kuni koitis novembri algus ning hakkasin mõtlema, et nüüd oleks mul vaja endale seal ööbimiskoht ka leida. loomulikult üritasin ma vaese tudengina alustada Couchsurfingust ning Orkuti “Eestlased Taanis” kommuunist – asjata. mind üllatas, et CS mind hädast välja ei aidanud. kuid see selleks. lõpuks õnnestus mul endalegi üllatavalt leida asüüli minu leedulannast kursaõe nõo korteris, kes elas seal oma soomlasest poiss-sõbraga :) kui koitis päev minekuks, võtsin varakult jalad alla ja kihutasin amsterdami poole, sest schipholi lennujaamas ootas mind lennuk. rongis nägin kooliõde Sireat; graatsilist, tõmmut verd hollandlannat, kellega rääkisime koolivärkidest aga ka puhkusest ja sellest, et ma peaksin hakkama tõsisemalt raamatu kirjutamise peale mõtlema. amsterdamis ootas mind liis n., minu vana kursaõde, kellega olin eelnevalt kohtumise kokku leppinud, kuna ma polnud teda kaua näinud – temagi õppis juhtumisi hollandis – nimelt amsterdami ülikoolis. mul oli natuke aega enne lendu ning nii ta võttiski mind avasüli vastu; viis mind 200 aastat vanasse kohvikusse, kus rääkisime kooli- ja muidujuttu. mässumeelset arengujuttu, mis oli üle pika aja väga-väga värskendav. lähenes õhtune aeg ning pidin hüppama rongile, et lennujaama minna ja seda ma tegingi. lend möödus mugavalt ning hilisõhtul olingi juba kopenhaagenis kohal. kõik, k.a. ühistransport, toimis laitmatult ning tänu sellele, et olin google mapsist enne uurinud välja, kuidas ma oma võõrustajate juurde saan, leidsin kiirelt oma tee. umbes südaööl olin ma kohal ning parajasti oli neil hiline istumine pooleli koos ühe teise leedu tüdruku ning taani poisiga, kes olid väga muhedad tegelinskid. nendega me rääkisime pikalt lendamisest ja lennujaamadest. tänu sellele diskussioonile viidati mind raamatu “air babylon” suunas, mis on mõnus lugemine – soovitan kõigile, kes tahab teada, missuguse tööstusega ta end lennukisse istudes ikkagi seob. kahjuks pidi minu võõrustajate naispool järgmise päeva varahommikul londonisse lendama, seega saime ainult põgusalt rääkida. nimelt oli tema varakult oma kodumaalt leedust läinud õppima soome, kus oli kohtunud kohaliku noormehega. jah – sama noormees oli minu võõrustajate meespool. tore soome poiss, veidi minust vanem. mõlemad olid õppinud majandust ning poiss töötas nüüd tubakafirmas (sic!) turundajana. muide, ise ei suitseta, kurat, kuidas sihukest tööd üldse teha saab? aga saab. tüdruk otsis taanis tööd parajasti ja see pidi välismaalasele eriti ränk olema, sest kohalikelgi hetkel kitsikus majas kriisi tõttu. taani olid nad kolinud seetõttu, et poisi tööandja peakontor kolis sinna. elamine oli neil väga minimalistlikult ilus ja funktsonaalne, nagu põhjamaale omane:
ma ei tea, kuidas mul vahel ikka nii hästi veab, aga seegi kord oli fantastiline – mulle anti majavõti, jalgratas, taani “lonely planet” (sihuke inforaamat koos kopenhaageni kaardi ja vaatamisväärsustega) ning anti igasugu juhtnööre. poiss töötas terve nädalavahetuse seega ei saanud kaasa lüüa, kuid mina tuulasin kaks päeva mööda linna. kohustuslikud väike merineitsi..
..ja christiania said loomulikult külastatud. kes ei tea, siis viimane on nn vabalinn – linn linna sees – mõningane autonoomia ja suhteliselt vabad kombed. christiania on hipiliikumise relikt – omal ajal, u 30-40 aastat tagasi, võtsid kohalikud üliõpilased christiania rajoonis üle vana sõjaväebaasi (väga tabav iroonilis-poeetiline õiglus minu arust) ning lõid sinna oma kommuuni, kus nad saaks rahus aega viita. nõnda kogunes sinna üle aastate ka samasuguseid teisitimõtlejaid. ühel hetkel muidugi vabameelsus hakkas üle äärte ajama ning tänavale ilmus lisaks kergemale uimastile ka raskekaalumõnuaine, mis pani politsei reide tegema ning tegevuse lõpetama. hetkel on külake lühidalt öeldes mälestus kunagisest hiilgeajast, mida tuletavad meelde igale majaseinale tehtud graffitid, karavanivagunid, mehed istumas ümber põlevate tünnide, sugereerivad sõnumid aiaplankudel ning keskel asuv laat. muide, seal ei tohi pildistada, kuid mõned näpsakad sain võetud.
lisaks sellele tooksin välja veel nyhavni ja christianstadi – kokkuvõtlikult kanaliterajooni, mis kunagi taani kuninga palvel linna rajati – modelleeritud hollandi linnade järgi :)
veel külastasin lihunikeala (metalli-puidutekstuuriline indudstriaalrajoon), maailma pikimat ostutänavat, loomulikult erinevaid sadamaääri ja merekallast.
öine linn koos tuledesäras tivoliga oli kirsiks tordile.
kahju oli mul ainult sellest asjast, et ma ei kohtunud hannesega, kes elab samuti taanis, kuid kopenhaagenist eemal. sekelduste tõttu mobiiltelefoni ja -sidega ei saanud me omavahel ühendust. leppisime kokku, et kohtume hoopis tartus. muide, rääkides tartust – ma lähen nädala pärast koju. pühad tulevad. enne vana-aasta lõppu teen veel väikese kokkuvõtva postituse. olge mõnusad!
teisel pool vett 