Autori arhiivid: René Randver

bordeaux

käisin nädalavahetuse paiku Prantsusmaal. reis oli töö asjus. teadupärast töötan ma nüüd haiglas ning tekkis võimalus minna koolitusele – “brain aging and cognition academy”. korraldaja UCB oli kunagi väike Belgia farmaatsiafirma, mis nüüdseks on võrsunud maailmamastaabis rohugigandiks. Prantsusmaal ei olnudki ma enne käinud, seega võtsin pakkumise rõõmuga vastu. esmalt Pariis.

kahjuks nähtav ainult lennujaama juurest, kuid õnneks oli väga soe ja muidugi tekkis soov kunagi tagasi tulla ja ehk siis ka mõnd vaatamisväärsust kiigata. aga edasi bordeaux’sse. selle linnaga on sedasi, et ta on lahedalt väike, soe, vana ja hubane. siin-seal näed mõnda palmi, kuid tegelikult ei paikne linn veel vahemerelises kliimas. pigem kujundab siinset ilma atlandi ookean. käes on oktoobri lõpp, kuid kraade oli pühapäeval +22, mis oli eriti tore. mööda jõeäärt jalutades jäi mulje, nagu oleks veel omadega hilissuves. restoranid ja kohvikud on ilmselt alati puupüsti täis, hinnad on prantsusmaale sobilikult kõrged ning inimesed suhteliselt heatahtlikud. palju on noori, üliõpilasi (linnas on 5 ülikooli). väga lahedad trammid sõidavad ringi. igatahes jäi sellest kõigest kaunis väheks, seega kunagi võiks sinna kindlasti tagasi minna.


what the **** should I do in Tartu, in November?

hi. because all of my previous posts in this blog have been in Estonian, i chose to write the next one in English, not only to appeal to foreign readers but also to use this chance to introduce some of the things you can do in this slushy month of November here in the southern town of Tartu, Estonia. namely, i had such an interesting week that i had the feeling i should write about it. note: photos in this post are Googled, not made by myself.

last monday i had the unique pleasure of visiting St. Anthony’s Guild. for those who don’t know what a guild is – a guild is an association of craftsmen in a particular trade. The golden years of guilds were way back in the Middle Ages and since then there are but a few left who want to maintain the know-how of handicraft. we opted to visit the Stained Glass House to make some glass birds.

after the workshop, we wanted to have some Chinese food so we visited Tsink Plekk Pang. Chef’s noodles with honey chicken is a delight worth trying.

moving on to Tuesday, the break of the crisp morning invited us onto a barge of sorts (lodi in Estonian) to catch an early boatride. The Peipsi lodi is an unique one-masted ship adjusted for transport on the nearby lake Peipsi and its’ rivers. According to historians, lodi was used in Hanseatic trade on the river Emajõgi already in the 14th century. Peipsi barges brought furs, wax, honey, flax and hemp from Russia, also most of the firewood ended up in Tartu the same way. after sitting on deck covered with lamb furs and sipping seaman spirit out of a steel cup and listening to the captain talk about the history of boating on the river in a crackling voice, we felt quite good.

it was also nice to go below deck to sit near an old iron stove and get warmed up. after the windy ride we took a cab to the nearby Italian restaurant “La Dolce Vita“. most of the people took a standard pizza but i chose a nice creamy salmon pasta instead.

welcome to tartu

#47 joie de vivre

tere ja head uut aastat. olen saabastelt pühkinud reisitolmu, mis aasta jooksul kogunenud nii neile kui ka minu kuuele ja kaabule. alles on jäänud vaid tarkus ja kogemus, mis maailmast imbund. olen punasest tolmust puhtaks pühkind teksad, mis Austraalia kõrvemaal määrdunud, saabastest välja puistanud Kullaranniku liivakübemed, varrukatest välja raputanud Springbrooki ämblikud ning välja maganud rõõmujoobumisest, mis kogunend Melbourne’i kohvikutes. ei pääse mööda ka vihmavarju kuivakslöömisest, mis Hollandis oma tööd truult teinud on; Rotterdami, Haagi ja Amsterdami vahel reisides vettinud sokid kuivavad juba ammu radiaatoril, kanepilõhn on juustest pestud ning Maastrichti jalgrattakellad ning neid pruukivad Kölni veega lõhnastatud tüdrukute naerukilked kõlavad mu kõrvus endiselt, samal ajal kui Kopenhaageni pidurüü sillerdab jäädavalt silme ees. kõike seda teen ma lumises muinasjutumaailmas Viljandile, Tartule ning Põhja-Eesti rannikule mõeldes, kuhu unustasin tükke oma südamest, et mul oleks alati võimalik nende juurde tagasi tulla. 2009, sa oled võtnud, kuid sa oled ka andnud, sinust saab kunagi rammus peatükk. jää jumalaga!

#46 hopenhagen

paar nädalat tagasi õnnestus mul ära käia Taani Kuningriigis. kõik algas väga impulsiivselt – nimelt, umbes oktroobri alguses mõtlesin ma, et realiseerin oma soovi minna Taani, mida olin tahtnud teha juba tükk aega. nüüd olin sellele küllaltki lähedal ning mõtlesin, et miks mitte. otsisin endale sobiva pakkumise Norwegian Airi kaudu ning pilet mul olemas oligi. see, kelle juures ma seal ööbima ning mida tegema hakkan, jäi pikemaks ajaks lahtiseks, kuni koitis novembri algus ning hakkasin mõtlema, et nüüd oleks mul vaja endale seal ööbimiskoht ka leida. loomulikult üritasin ma vaese tudengina alustada Couchsurfingust ning Orkuti “Eestlased Taanis” kommuunist – asjata. mind üllatas, et CS mind hädast välja ei aidanud. kuid see selleks. lõpuks õnnestus mul endalegi üllatavalt leida asüüli minu leedulannast kursaõe nõo korteris, kes elas seal oma soomlasest poiss-sõbraga :) kui koitis päev minekuks, võtsin varakult jalad alla ja kihutasin amsterdami poole, sest schipholi lennujaamas ootas mind lennuk. rongis nägin kooliõde Sireat; graatsilist, tõmmut verd hollandlannat, kellega rääkisime koolivärkidest aga ka puhkusest ja sellest, et ma peaksin hakkama tõsisemalt raamatu kirjutamise peale mõtlema. amsterdamis ootas mind liis n., minu vana kursaõde, kellega olin eelnevalt kohtumise kokku leppinud, kuna ma polnud teda kaua näinud – temagi õppis juhtumisi hollandis – nimelt amsterdami ülikoolis. mul oli natuke aega enne lendu ning nii ta võttiski mind avasüli vastu; viis mind 200 aastat vanasse kohvikusse, kus rääkisime kooli- ja muidujuttu. mässumeelset arengujuttu, mis oli üle pika aja väga-väga värskendav. lähenes õhtune aeg ning pidin hüppama rongile, et lennujaama minna ja seda ma tegingi. lend möödus mugavalt ning hilisõhtul olingi juba kopenhaagenis kohal. kõik, k.a. ühistransport, toimis laitmatult ning tänu sellele, et olin google mapsist enne uurinud välja, kuidas ma oma võõrustajate juurde saan, leidsin kiirelt oma tee. umbes südaööl olin ma kohal ning parajasti oli neil hiline istumine pooleli koos ühe teise leedu tüdruku ning taani poisiga, kes olid väga muhedad tegelinskid. nendega me rääkisime pikalt lendamisest ja lennujaamadest. tänu sellele diskussioonile viidati mind raamatu “air babylon” suunas, mis on mõnus lugemine – soovitan kõigile, kes tahab teada, missuguse tööstusega ta end lennukisse istudes ikkagi seob. kahjuks pidi minu võõrustajate naispool järgmise päeva varahommikul londonisse lendama, seega saime ainult põgusalt rääkida. nimelt oli tema varakult oma kodumaalt leedust läinud õppima soome, kus oli kohtunud kohaliku noormehega. jah – sama noormees oli minu võõrustajate meespool. tore soome poiss, veidi minust vanem. mõlemad olid õppinud majandust ning poiss töötas nüüd tubakafirmas (sic!) turundajana. muide, ise ei suitseta, kurat, kuidas sihukest tööd üldse teha saab? aga saab. tüdruk otsis taanis tööd parajasti ja see pidi välismaalasele eriti ränk olema, sest kohalikelgi hetkel kitsikus majas kriisi tõttu. taani olid nad kolinud seetõttu, et poisi tööandja peakontor kolis sinna. elamine oli neil väga minimalistlikult ilus ja funktsonaalne, nagu põhjamaale omane:

ma ei tea, kuidas mul vahel ikka nii hästi veab, aga seegi kord oli fantastiline – mulle anti majavõti, jalgratas, taani “lonely planet” (sihuke inforaamat koos kopenhaageni kaardi ja vaatamisväärsustega) ning anti igasugu juhtnööre. poiss töötas terve nädalavahetuse seega ei saanud kaasa lüüa, kuid mina tuulasin kaks päeva mööda linna. kohustuslikud väike merineitsi..

..ja christiania said loomulikult külastatud. kes ei tea, siis viimane on nn vabalinn – linn linna sees – mõningane autonoomia ja suhteliselt vabad kombed. christiania on hipiliikumise relikt – omal ajal, u 30-40 aastat tagasi, võtsid kohalikud üliõpilased christiania rajoonis üle vana sõjaväebaasi (väga tabav iroonilis-poeetiline õiglus minu arust) ning lõid sinna oma kommuuni, kus nad saaks rahus aega viita. nõnda kogunes sinna üle aastate ka samasuguseid teisitimõtlejaid. ühel hetkel muidugi vabameelsus hakkas üle äärte ajama ning tänavale ilmus lisaks kergemale uimastile ka raskekaalumõnuaine, mis pani politsei reide tegema ning tegevuse lõpetama. hetkel on külake lühidalt öeldes mälestus kunagisest hiilgeajast, mida tuletavad meelde igale majaseinale tehtud graffitid, karavanivagunid, mehed istumas ümber põlevate tünnide, sugereerivad sõnumid aiaplankudel ning keskel asuv laat. muide, seal ei tohi pildistada, kuid mõned näpsakad sain võetud.

lisaks sellele tooksin välja veel nyhavni ja christianstadi – kokkuvõtlikult kanaliterajooni, mis kunagi taani kuninga palvel linna rajati – modelleeritud hollandi linnade järgi :)

veel külastasin lihunikeala (metalli-puidutekstuuriline indudstriaalrajoon), maailma pikimat ostutänavat, loomulikult erinevaid sadamaääri ja merekallast.

öine linn koos tuledesäras tivoliga oli kirsiks tordile.

kahju oli mul ainult sellest asjast, et ma ei kohtunud hannesega, kes elab samuti taanis, kuid kopenhaagenist eemal. sekelduste tõttu mobiiltelefoni ja -sidega ei saanud me omavahel ühendust. leppisime kokku, et kohtume hoopis tartus. muide, rääkides tartust – ma lähen nädala pärast koju. pühad tulevad. enne vana-aasta lõppu teen veel väikese kokkuvõtva postituse. olge mõnusad!